Euroopa Liit peaks enesele tegema kohustuseks võtta igal aastal seaduslikult vastu kas või 300 000 pagulast ja lõpetama korralageduse piiridel, kirjutab miljardär Georg Soros.
Pagulaskriis viib juba Euroopa Liitu aeglase lagunemiseni. Ja 23. juunil aitas see kaasa veel suuremalegi õnnetusele – Brexitile. Mõlemad kriisid on tugevdanud võõravihkajalikke, natsionalistlikke liikumisi kogu mandril. Saabuval aastal üritatakse võita mitu olulist valimist, muu hulgas 2017. aasta presidendivalimised Prantsusmaal, üldvalimised Hollandis ja Saksamaal, selle aasta 2. oktoobril Ungaris toimuv referendum ELi pagulaspoliitika üle, samal päeval presidendi kordusvalimine Austrias ja oktoobris või novembris toimuv põhiseaduse referendum Itaalias.
ELi liikmesriigid, selle asemel et koonduda ja ohule vastu seista, on aina vähem valmis üksteisega koostööd tegema. Aetakse enda huve teenivat ja vastuolulist rändepoliitikat, mis kahjustab sageli naabreid. Sellises olukorras ei ole terviklik ja sidus Euroopa varjupaigapoliitika lühikeses perspektiivis võimalik – ja seda hoolimata Euroopa Komisjoni pingutustest. Napib usaldust koostöö jaoks. Usaldus tuleb pikas ja töörohkes protsessis taastada.
Sellest on kahju, sest terviklik poliitika peaks olema Euroopa juhtidele esmane prioriteet; liit ei saa ilma selleta ellu jääda. Pagulaskriis ei ole ühekordne sündmus; see ennustab suurema rändesurvega perioodi lähemas tulevikus, mille põhjused on erinevad, muu hulgas Euroopa ja Aafrika demograafiline ja majanduslik tasakaalustamatus ning lõputud konfliktid kogu piirkonnas. Protektsionistlik rändepoliitika, näiteks piiritarade ehitamine, ainult ei killusta Euroopa Liitu veel rohkem, vaid kahjustab tõsiselt ka Euroopa majandust ja õõnestab globaalseid inimõigusstandardeid.
Milline võiks olla terviklik lähenemine?
Selleks tuleks seada tagatud eesmärk võtta igal aastal vastu vähemalt 300 000 pagulast, kes asustatakse Euroopas turvaliselt ümber otse Lähis-Idast – see oleks koguarv, millele maailma muud riigid loodetavasti samaga vastavad. See eesmärk peaks olema piisavalt laiapõhjaline, et veenda tõelisi varjupaiga otsijaid mitte seadma oma elu ohtu Vahemerd ületades, eriti kui Euroopasse jõudmine ebaseaduslikke vahendeid kasutades võib tähendada, et neid ei peeta tõelisteks varjupaiga taotlejateks.
See võiks olla alus, millest lähtuvalt Euroopa eraldaks väljaspool Euroopat asuvatele peamistele pagulasi vastuvõtvatele riikidele piisavalt raha, et luua neis riikides menetluskeskused; luua tugev ELi piiri- ja rannavalve; kehtestada ühtsed standardid varjupaigataotlejate menetlemiseks ja lõimimiseks ning tingimustele mittevastavate taotlejate tagasisaatmiseks; vaadata üle III Dublini määrus, et õiglasemalt jagada varjupaigakoormat kogu ELis.
Praegusel poolikul reageerimisel kriisile, mis tipnes ELi ja Türgi vahelises lepingus pagulastevoo tõkestamiseks Vahemere idapiirkonnas, on neli põhilist viga. Esiteks ei ole see kokkulepe tõeliselt euroopalik: selle rääkis läbi ja surus Euroopale peale Saksamaa kantsler Angela Merkel. Teiseks kannatab kogu lahendus alarahastamise all. Kolmandaks muudab see Kreeka de facto kinnipidamiskohaks, kus puuduvad vastavad rajatised. Viimaseks – see ei ole vabatahtlik, kuna sellega üritatakse rakendada kvoote, millele paljud liikmesriigid visalt vastu seisavad, ja selle järgi peavad pagulased asuma elama riikidesse, kus neid ei oodata ja kuhu nad ei taha minna, saates samal ajal Türki tagasi need, kes on Euroopasse jõudnud ebaseaduslikult.
Kokkulepe Türgiga oli problemaatiline juba enne 15. juuli riigipöördekatset, mis on paisanud Euroopa tuleviku veelgi suuremasse teadmatusse. Ühel tasandil tundub leping toimivat, kuna Balkani kaudu sisenemine on suures osas blokeeritud ja pagulaste vood Kreekasse on samuti kokku kuivanud. Kuid nüüd on pagulased hakanud ette võtma ohtlikumat reisi üle Vahemere. Samal ajal on selle tehingu alus – varjupaigataotlejate seaduslik tagasisaatmine Türki – olemuslikult vale. Kreeka kohtud ja varjupaigakomisjonid on järjepidevalt leidnud, et Türgi ei ole enamiku Süüria päritolu varjupaigataotlejate jaoks n-ö turvaline kolmas riik ja pärast riigipöördekatset on oodata selle olukorra kinnistumist. Kreekas hiljuti toimunud varjupaigataotluste komisjonide ümberkorraldamine eesmärgiga muuta need valitsussõbralikumaks kaevatakse ilmselt kohtusse, nagu tehakse ka Euroopa Komisjoni 13. juuli ettepanekuga tühistada riiklike kohtute otsused.
Vahepeal kasutatakse aina rohkem mallina ELi ja Türgi vahelist tehingut, mille eeldus on, et pagulaste õigusi võib vahetada finants- ja poliitiliste hüvede vastu. Viimati kutsus Euroopa Komisjon üles looma arengufonde, mille eeltingimus on rände kontrollimine Aafrika partnerite poolt. See on vastuolus Euroopa Liidu väärtuste ja põhimõtetega, tähendab loobumist aastakümnete pikkustest traditsioonidest arengu rahastamisel ning alandab nii sisserändajaid kui ka pagulasi. Suurt tehingut Aafrika riikide ja ülejäänute vahel lihtsalt ei saa tulla: kui lõpetad migrantide voolu Euroopasse, võid teha, mida iganes soovid. Niisugune lähenemine kahjustab kõiki nii moraalselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult. Tõeliselt hea tehing keskenduks Aafrika arengule — tõelisele arengule, mis põlvkonna jooksul tõepoolest tegeleks migratsiooni tekkepõhjustega, mida nii paljud poliitikud nõnda sageli oma retoorikas teha tõotavad ja praktikas sama sageli kõrvale heidavad.
Tõhus alternatiiv ELi praegusele lähenemisele rajaneks seitsmel sambal
Esiteks peavad EL ja ülejäänud maailm võtma eesliinil asuvatest riikidest otse sisse märkimisväärse arvu pagulasi, tehes seda turvalisel ja metoodilisel viisil, mis oleks avalikkusele tunduvalt aktsepteeritavam kui praegune kaos. Kui EL võtaks enesele kohustuse võtta igal aastal vastu kas või 300 000 pagulast ning kui sellele vastaksid samaga ka muud maailma riigid, leiaks enamik tõelistest asüülitaotlejatest, et nende tõenäosus sihtkohta jõuda on piisavalt suur, et mitte üritada illegaalselt Euroopasse tungida, kuna see võtab neilt võimaluse saada seaduslikult vastuvõetuks. Kui lisaks sellele ka rinderiikides valitsevad tingimused suurema abi najal paraneksid, pagulaskriis kaoks (majandusimmigrantide probleem samas säiliks).
See toobki meid järgmise punkti juurde: EL peab tegema lõpu korralagedusele oma piiridel. Avalikkust ei võõranda ega hirmuta pea miski rohkem kui vaatepildid kaosest. Viisteist kuud pärast kriisi terava faasi algust valitseb Kreekas ja Vahemerel endiselt segadus. Enam kui 50 000 pagulast elab räpastes, kehvasti korraldatud ja improviseeritud laagrites üle kogu riigi. Avalikkus näeb neid pilte oma ekraanidel ega mõista, miks võimas Euroopa Liit ei suuda sõja eest põgenevatele naistele ja lastele tagada isegi elementaarset abi. Samal ajal näivad maailma arenenuimad mereväed olevat võimetud Vahemerd ületavaid inimesi päästma – uppumissurmade arv on sel aastal 50 protsendi võrra kasvanud. Sama murettekitav on asja küüniline selgitus – et EL laseb niisugustel oludel pagulaste heidutamiseks tahtlikult kesta.
Viivitamatu lahendus on lihtne: anda Kreekale ja Itaaliale asüülitaotlejatega hakkama saamiseks piisavalt vahendeid, muuta merevägede prioriteediks otsingu- ja päästemissioonid (mitte piiride „kaitsmine“) ning viia ellu lubadus paigutada 60 000 asüülitaotlejat Kreekast muudesse ELi riikidesse.
Kolmandaks peab EL välja töötama finantsvahendid, mis suudavad tagada piisava rahastuse eesseisvate pikaajaliste probleemide lahendamiseks, mitte lihtsalt ühest episoodist teise hüppamiseks. Aastate jooksul on EL pidanud üha kahanevatest vahenditest rahastama aina kasvavat hulka ettevõtmisi. 2014. aastal leppisid liikmesriigid ja Euroopa Parlament kokku ELi üldeelarve vähendamises ja piiramises tagasihoidliku 1,23 protsendini liikmesriikide SKTst aastaks 2020. See oli traagiline viga. EL ei suuda nii väikese eelarvega ellu jääda.
Laiaulatusliku asüülikava elluviimiseks vajab EL aastas vähemalt 30 miljardit eurot. Rahastust on tarvis nii liidu sees — tõhusate piiri- ja asüüliasutuste loomiseks ning väärikate vastuvõtutingimuste, õiglaste asüüliprotseduuride ja integratsioonivõimaluste tagamiseks — kui ka sellest väljaspool — et toetada pagulasi majutavaid riike ja kannustada töökohtade loomist nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas. Ainuüksi korralikud piiri- ja asüüliasutused läheksid maksma umbkaudu 15 miljardit eurot.
Kuigi 30 miljardit eurot võib näida üüratu summana, kahvatub see pikaleveniva kriisi poliitilise, inimliku ja majandusliku hinna ees. Näiteks valitseb reaalne oht, et Euroopa avatud sisepiiride Schengeni süsteem kukub kokku. Bertelsmanni Sihtasutus on hinnanguliselt arvutanud, et Schengenist loobumine läheks ELile igal aastal maksma vahemikus 47–140 miljardit eurot kaotatud SKT näol.
Praegune lähenemine põhineb ELi eelarvest minimaalsete summade eraldamisel ja liikmesriikidelt palumisel, et need lisaksid omalt poolt suunatud vahendeid, nagu näiteks Türgi vahend ja Süüria usaldusfond, mida kasutati vastavalt Türgile rahalise kompensatsiooni maksmiseks ja vastusena Süüria kriisile täiendava ELi rahastuse andmiseks rahvusvahelistele organisatsioonidele ja naaberriikidele. Need saavad olla aga vaid ajutised lahendused, olemata piisavalt jätkusuutlikud või ulatuslikud, et rahastada püüdlusi, mis peavad nii suuruse kui ka haarde poolest laienema. Kuigi nimetatud usaldusfondid võivad lühiajaliselt olla võimsad instrumendid, mis paigutavad vahendid ümber ja võimaldavad liikmesriikidel konkreetsesse ettevõtmisse rohkem rahastust suunata, illustreerivad need samal ajal ka praeguse süsteemi fundamentaalset puudujääki — see sõltub igas etapis liikmesriikide heast tahtest.
Kiiresti vajalike vahendite kogumiseks peab EL võtma kasutusele meetodi, mida mina nimetan sööstrahastamiseks. See tähendab ELi suhteliselt napi eelarve toel märkimisväärse võla võtmist, selle asemel et aasta-aastalt ebapiisavaid vahendeid kokku kraapida. Praegu paistab EL silma tähelepanuväärselt väikese võlakoormaga, arvestades selle eelarve suurust; seetõttu peaks see ka eelarve võimekust suurendama, nagu teevad kõik maailma suveräänsed valitsused. Suure summa kulutamine kohe alguses võimaldab ELil tõhusamalt reageerida pagulaskriisi kõige ohtlikumatele tagajärgedele ja ennetada selle kõige hullemaid mõjusid. Nende hulka kuuluvad immigratsioonivastased meeleolud liikmesriikides, mis on puhunud lõkkele autoritaarsete poliitiliste parteide toetuse ning tekitanud rusutustunde Euroopast pelgupaika otsinute seast, kes nüüd leiavad end marginaliseerituina Lähis-Ida vastuvõtvates riikides või poolel teel Kreekas lõksus. Suurte esialgsete investeeringute tegemine piiride kaitsesse, otsingu- ja päästemissioonidesse, asüülitaotluste läbivaatamisse ja pagulastele inimväärika peavarju pakkumisse kallutab majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse dünaamika ksenofoobiast ja vaenulikkusest eemale konstruktiivsete tulemuste poole, millest saavad ühtviisi kasu nii pagulased kui ka vastuvõtvad riigid. Pikaajalises perspektiivis vähendab see summat, mida Euroopa peab kulutama pagulaskriisi ohjes hoidmiseks ja sellest taastumiseks.
Selle rahastamiseks tuleb varem või hiljem Euroopas kehtestada uusi makse. Senikaua on võimalik vajadusi osaliselt rahuldada juba olemasolevate ELi finantsinstrumentide — maksebilansiabi, makromajandusliku finantsabi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) senikasutamata krediidi toel. Nendes vahendites on kokku enam kui 50 miljardit eurot kasutamata krediiti. Nimetatud vahendite eesmärk tuleks ümber sõnastada ja nende kasutusala laiendada, mis kohtaks kahtlemata märkimisväärset vastasseisu, kuid nimetatud arvud illustreerivad Euroopa Liidu kasutamata finantsvõimekust.
Eurokriisi kõrghetkel suutsid liikmesriigid koondada poliitilise tahte ja luua kiiresti uued vajaminevad instrumendid, mis ELi finantsjõudu ulatuslikult kasvatasid. EFSM, millest siis sai Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), tõstis ELi laenuvõimekust kõigest ühe aastaga umbes 500 miljardi euroni, tõestades veenvalt, et tahte korral on kõik võimalik. Ent kõik nimetatud vahendid seisavad silmitsi kolme piiranguga: need on peamiselt valitsustevahelised ja sõltuvad liikmesriikide garantiidest, mitte ELi eelarvest, mis on sedavõrd ulatusliku laenamise jaoks endiselt liiga väike; need vajavad liikmesriikide ükshäälset kinnitust; ning need on sisuliselt loodud raha laenamiseks teistele liikmesriikidele, mitte selle reaalseks kulutamiseks ELi hüvanguks.
Ainuke viis edasi minna on moodustada „soovijate koalitsioonid“, kus ükshäälne nõusolek ei ole vajalik. Need algatused võivad saada suuremate ELi eelarvereformide algeks. Seetõttu sain eelmisel aastal kõvasti innustust, kui Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble pakkus välja üle-Euroopalise bensiinimaksu idee. Peagi aga mu lootused purunesid, kui ta sõnaselgelt hoiatas, et Euroopa Liidu suuresti kasutamata laenuvõimekust ei tohiks kasutusele võtta.
Kaalul on Euroopa Liidu eksistents. Lasta ELil koost laguneda, kasutamata kõiki selle finantsressursse, on vastutustundetuse ja oma kohustuste eiramise tipp. Valitsused on läbi ajaloo riiklike kriiside ohjamiseks võlakirju väljastanud. Millal siis peaks Euroopa Liit kasutama oma peaaegu puutumata laenuvõimekust, kui mitte ajal, mil on surmaohus? Lisaks annaks see ka hädasti vajaliku majandusliku tõuke. Nüüd, mil intressimäärad on ajalooliselt madalal, on niisuguse laenu võtmiseks eriti soodne aeg.
Neljandaks tuleb kriisi kasutada ühiste Euroopa piirikaitse-, asüülitaotluste üle otsustamise ja pagulaste ümberpaigutamise mehhanismide loomiseks. Teataval määral seda ka tehakse: sel kuul võttis Euroopa Parlament vastu õigusakti, millega luuakse Euroopa piiri- ja rannikuvalve. Ent Dublini III määrus, mille alusel otsustatakse, mis riigil lasub vastutus asüülitaotlejate majutamise ja dokumentide läbivaatamise eest, takistab liikmesriikide vahelist solidaarsust, asetades suurema osa koormast selle riigi õlgadele, kuhu pagulased kõigepealt jõuavad. See poliitika vajab ümbervaatamist.
Euroopa-poolne lahendus on hetkel ilmnemas Kreekas, kus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) vaatab de facto läbi asüülitaotlusi, et abistada tööga üle koormatud Kreeka võime. Euroopa ühine asüülikord kõrvaldaks põhjuse asuda asüüli „õngitsema“ ja taastaks pisut liikmesriikide vahelist usaldust.
Viiendaks – kui pagulaste isikud on kindlaks tehtud, peab töös olema mehhanism nende kokkulepitud moel Euroopasse ümber asustamiseks. ELi jaoks on elulise tähtsusega mõelda veel kord fundamentaalselt läbi oma algusest peale surnult sündinud ümberasustamis- ja ümberpaigutamisprogrammide elluviimine; üks ebakindel samm selles suunas astuti äsja, kui Euroopa Komisjon tuli välja uute ettepanekutega. Liit ei saa ei liikmesriike ega ka pagulasi sundida neis programmides osalema. See peab olema vabatahtlik – üks võimalus võiks olla selgitada välja nii pagulaste kui ka neid vastu võtvate kogukondade eelistused, et inimesed jõuaksid lõpuks sinna, kus nad olla soovivad ja kus nad on teretulnud. EASO on hakanud niisugust sobitamiskava ka välja töötama.
Need programmid peaksid olema kogukondades sügavalt juurdunud. Linnapead kõikjal Euroopas on ilmutanud tähelepanuväärset valmisolekut pagulasi vastu võtta, kuid valitsused on seda tõkestanud. Avaliku ja erasektori sponsorlusprogrammid, mille raames väikesed inimrühmad, kogukonnaorganisatsioonid ja ettevõtted toetavad uustulijaid nii rahaliselt kui ka muul moel, kui viimased on kimpus koolide, tööturu ja kogukonnaga seotud küsimustega, võiksid saada tuge kogu Euroopa kodanike heast tahtest.
Siinkohal on heaks eeskujuks Kanada (kuigi selle geograafiline kontekst on Euroopa omast erinev). Kõigest nelja kuuga võttis see vastu 25 000 Süüria pagulast ning tegeleb nüüd avalike ja erasektori partnerluskavade ja kohalike valitsusväliste organisatsioonide kaudu nende ühiskonda lõimimisega. Valitsus on andnud sõna võtta enne aasta lõppu vastu veel 10 000 süürlast ning 2016. aasta koguarvuna on kokku lepitud 44,000 pagulast. (Samal ajal võtab Kanada igal aastal vastu kokku 300 000 immigranti. Euroopa Liidu skaalal tähendaks see aastas 4,5 miljonit immigranti.)
Protsessi, mida Kanada pagulaste ümberasustamiseks kasutab, on pika aja jooksul korduvalt lihvitud ning see vastab isegi riigi lõunanaabri ülijäikadele turvastandarditele. Süüriast pärit asüülitaotlejate põhjaliku kontrolli viis läbi umbes 500 konsulaar- ja sõjaväeametnikku, kes mobiliseeriti kohe pärast peaminister Justin Trudeau ametisse asumist eelmise aasta novembris. Uus peaminister muutis projekti otsemaid tähtsaimaks prioriteediks. Hoolimata vapustusest, mida põhjustasid Kanada Süüria pagulasprogrammi kõrghetkel toimunud terrorirünnakud Pariisis ja Brüsselis, sai see nii avalikkuselt kui ka meedialt positiivse vastukaja. Otsusekindel juhtimine, tihe koordineerimine pagulasi vastu võtvate kohalike kogukondadega, vankumatu kontrolli- ja ümberasustamiskord ning ausus vältimatute probleemidega silmitsi seismisel – need olidki edu aluseks. Võrrelge seda Euroopas valitsevate tingimustega ja saate aimu, kui pikk tee on ELil ees.
Kuuendaks peab Euroopa Liit koos rahvusvahelise kogukonnaga toetama liiduväliseid pagulasi vastuvõtvaid riike palju heldemalt kui on seda senini teinud. Vajaminev tugi on osaliselt rahaline, et näiteks sellised riigid nagu Jordaania suudaksid pagulastele pakkuda piisavat koolitamist, majutust, väljaõpet ja tervishoiuteenuseid, ning osaliselt seisneks see kaubanduseelistustes, et nimetatud riigid suudaks pakkuda töökohti nii pagulastele kui ka kohalikele inimestele. Euroopal ei ole vähimatki mõtet kulutada aastatel 2015 kuni 2020 üle 200 miljardi euro omaenda kallastel aset leidva kriisiga tegelemiseks — just niisuguse summa kulutaksid liikmesriigid praeguse seisuga pagulaste vastuvõtmisele ja lõimimisele —, kui murdosa sellest summast oleks välismaal kulutatuna hoidnud migrantide voo ohjatavates suurustes.
Samamoodi peab EL olema heldem oma lähenemises Aafrikale ning pakkuma vastutasuna migratsiooni ohjamise eest mitte ainult finantsabi, nagu Euroopa Komisjon eelmisel kuul välja pakkus. Niisugune lähenemine õhutab Aafrika juhte kasutama rännet vaid kui ähvardust Euroopa vastu, umbes nii nagu seda on teinud Erdo?an. Selle asemel peab EL keskenduma hoopis tegelikule arengule Aafrikas. See tähendab vaba kaubandust, tohutuid investeeringuid ja otsustavat tegutsemist korruptsiooni väljajuurimisel.
Mõned Euroopa juhid on teinud üleskutse töötada välja Marshalli plaan Aafrikale. See on imetlusväärne ambitsioon. Ent kui jõuame üksikasjadeni, on Euroopa taolisest visioonist kaugel. Pärast II maailmasõda investeeris USA Euroopa ülesehitamiseks 1,4 protsenti oma SKTst – seda igal aastal neli aastat järjest. Esialgse Marshalli plaani ulatuses investeeringuid nõuaks järgmise nelja aasta vältel umbes 270 miljardit eurot aastas, millest oleme valgusaastate kaugusel.
Seitsmes ja viimane sammas on, et arvestades oma vananevat rahvastikku, peab Euroopa viimaks looma keskkonna, kus mitmekesisus ja majanduslik ränne on teretulnud nähtused. Kantsler Merkel lõi Saksamaa uksed pagulaste ees valla, kuid ta helde samm ei olnud kuigi läbimõeldud – see jättis tähelepanuta tõmbefaktori. Enam kui miljoni asüülitaotleja ootamatu sissevool käis võimudele üle jõu ja keeras avalikkuse immigrantide vastu üles. Nüüd peab EL kibekiiresti piirama uustulnukate üldist sissevoolu ning seda on võimalik teha vaid majanduspõgenike diskrimineerimise teel. Loodetavasti on see ajutine, kuid senikaua kui see kestab, on see ühtaegu nii sobimatu kui ka kahjustav.
Immigratsiooni kasud kaaluvad sisserändajate lõimimisega seotud kulud kuhjaga üle. Väljaõppinud majandusrändajad tõstavad tootlikkust, toodavad majanduskasvu ja suurendavad vastuvõtva riigi turu vastuvõtuvõimet. Erinevad rahvastikurühmad toovad endaga erinevaid oskusi, kuid nende panus tuleb lisaks spetsiifilistele oskustele samavõrra ka uuendustest, mida nad tutvustavad – seda nii päritolu- kui ka sihtriikides. Selle seaduspära kohta on küllaldaselt legendidel põhinevaid tõendeid, alates hugenottide panusest esimesesse tööstusrevolutsiooni, kui nad tõid Inglismaale nii kangakudumise kui ka panganduse. Sisserändajatel on suur potentsiaal panustada innovatsiooni ja arengusse, kui neile võimalus antakse.
Nende seitsme põhimõtte järgimine on ülioluline avalikkuse hirmude leevendamisel, asüülitaotlejate kaootilise sissevoolu vähendamisel, uustulnukate täieliku integreerituse tagamisel, vastastikuselt kasulike sidemete loomisel Lähis-Ida ja Aafrika riikidega ning Euroopa rahvusvaheliste humanitaarkohustuste täitmisel.
Pagulaskriis ei ole ainuke kriis, millega Euroopa silmitsi seisab, küll aga on see kõige pakilisem. Ning kui me suudaks pagulasküsimuses teha olulisi edusamme, muudaks see ka ülejäänud probleemid alates Kreeka jätkuvast võlakriisist, Brexitist ja Venemaa ohust kergemini lahendatavateks. Kõik killud peavad klappima ning edulootus on endiselt väike. Ent senikaua kui on olemas strateegia, mis võib saavutada edu, peaksid kõik Euroopa Liidu püsimist soovivad inimesed selle järgi joonduma.
Seotud lood
Eestis seisavad tuhanded lapsed ja pered silmitsi väljakutsetega, mida on raske ette kujutada. Üks väike heategu võib nende elus palju muuta. Sel aastal astus
Wallester – innovaatiline finantstehnoloogia ettevõtte, mida tunnustati hiljuti Eesti edukaima idufirmana – olulise sammu ja asus partneriks MTÜ-le
Naerata Ometi. Selle organisatsiooni eesmärk on tagada, et keegi ei peaks eluraskustega üksi silmitsi seisma.