Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu järgi tunnevad 18-34aastased noored puhkuse võtmise pärast häbi. Üle viiendiku noortest tunnistas, et häbitunde pärast ei ole nad puhkust välja võtnud ega isegi selle planeerimisele mõelnud. Peaaegu pooled uuringus osalenud olid pidanud oma ülemustele puhkusele minekut õigustama.

Teadaolevalt pole Eestis samalaadset uuringut tehtud, küll aga kuulen tuttavaid rääkimas sarnaseid lugusid. Et suvi olevat võimalus pikemaid päevi teha, veelgi intensiivsemalt pingutada. Et puhkama ei peagi. Mõned tööandjad pidavat 24/7 töötamist tubliduse märgiks. Teadusuuringutele toetumata järeldan, et mitmele inimesele ja organisatsioonile on töötamine tähtsam kui puhkamine.

Näljased kohtunikud

Nobeli majanduspreemiaga pärjatud Ameerika Ühendriikide psühholoog Daniel Kahneman toob raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ näiteid väsimuse (ego kurnatuse) mõjust otsustamisele. Uuringus vaadeldi kohtunike tingimisi vabastamise otsuseid. Taotlusi tuli palju ja igale neist sai kulutada vähe aega. Uuringu läbiviijad võrdlesid positiivse vastuse saanud taotluste osakaalu ajaga, mis oli möödunud kohtuniku söögipausist.

Selgus, et vahetult pärast söömist suurenes positiivselt rahuldatud taotluste proportsioon. Umbes kahe tunni jooksul enne järgmist söögipausi hakkas positiivsete otsuste osakaal langema, jõudes vahetult enne söögiaega peaaegu nulli. Teisisõnu, väsinud ja näljased kohtunikud kaldusid tegema lihtsamaid standardotsuseid, milleks olid taotluse rahuldamisest keeldumise otsused. Kahneman järeldab, et ego kurnatus on vähemalt osaliselt motivatsiooni kaotus.

Jõhker inimene

Briti näitleja Ruby Wax, kes võitles pikka aega depressiooniga, räägib raamatus „Terve uus ilm. Meele taltsutamine“ inimese jõhkrusest iseenda vastu ja sellest, kui kaitsetud me oleme ühiskondliku surve ees, mis nõuab meilt järjest parem olemist. Ta tõdeb, et ükski teine liik peale inimlooma ei ole enda vastu nii piitsutav, kritiseeriv, halvustav. Liikvel püsimiseks sunnime end nagu vana hobust, kes lõpuks ülekurnatusest kokku kukub. Lakkamatud nõudmised tööl muudavad meid järjest enam ärrituvaks. Pärast pikki tööpäevi naaseme koju ja leiame sageli, et meie pere ei ole rõõmu ja värskuse allikas, vaid veel üks kohustus juba niigi ülekoormatud elus.

Wax ütleb, et kui me ei õpi teadlikult elama, lõpetame kurvalt. Et kui me vaid kihutame üksteise võidu läbi oma elu, siis me ei saagi teada, kes me tegelikult oleme või tahaksime olla. Paradoksaalsel kombel toimub mõttetu kihutamine just sellepärast, et tahame anda endast parimat.

Läbipõlemine, haigus, surm

Jim Loeher ja Tony Schwartz on aastaid treeninud tippsportlasi. Nende arvates on inimene terviklik energiasüsteem. Inimese pühendumine ei ole ühemõõtmeline, ühesuunaline. Täiuslikuks tegutsemiseks (loe: energiat andvate tulemuste saavutamiseks) on vaja osata juhtida oma füüsilist, emotsionaalset, vaimset ja spirituaalset energiat. Loeher ja Schwartz on jõudnud järelduseni, et täiusliku (tulemusliku) tegutsemise põhiväärtus on energia, mitte aeg. Kui me elame liiga ühekülgset elu, raisates energiat rohkem kui taastame või taastades energiat rohkem kui raiskame, on tagajärjeks inimese murdumine, läbipõlemine, elurõõmu kaotamine, haigestumine või surm.

Ka Eestist võib tuua hulgaliselt näiteid selle kohta, et väsimus või tähelepanu hajumine on kaasa toonud ränga liiklus- või tööõnnetuse. Ja vastupidi, mida teadlikumad oleme oma hetkeseisundist ja sellest, missugust energiat me enda ümber kiirgame, seda motiveeritumad ja tulemuslikumad suudame olla.

Allikas: tööinspektsiooni ajakiri Tööelu