Millal sureb kuivkäimla?

Nõudlus on tihedalt seotud raha pakkumisega ehk inimeste võimalusega saada suurteks ostudeks laenu. Siinkohal ei tohi pangad liigselt pidurit tõmmata, sest Eesti eluasemefond amortiseerub kiiremini, kui meie jõuame uut ja moodsat peale ehitada – juhul kui inimesed ei saa (piisavalt) laenu, ei saa nad oma elamistingimusi parandada.

Hiljuti avaldatud uuring ütles, et 200 000 eestimaalasel puudub ühisveevärk ja kanalisatsioon. See näitab arengupotentsiaali ulatust. Ja ka Eesti ühiskonna märkimisväärset mahajäämust oma eeskujudest – Eesti eluruumide kvaliteet on sarnane Bulgaaria ja Rumeeniaga, kus veerandi inimeste kodudes puudub vesiklosett, mitte Põhjamaadega, kelle hulka tahame kuuluda.

Kõik ei pea kesklinnas elama

Eestis liiguvad inimesed rahale lähemale (maalt linna, väikelinnast suurde), kuid olulise eduhüppe tegemine nõuab töökuse kõrval ka kõvasti õnne ja andekust. Kui muu Eesti n-ö magalapiirkonnad on kinnisvaraarendajate huviorbiidist väljas, siis huvitav erand Eesti kinnisvaraturul on Tallinna äärelinnad. Seal toimub pidev areng ning ostuhuvi püsib kõrge. Äärelinnas elab suur hulk inimesi, kes on harjunud neid ümbritseva keskkonnaga ja rahul sealse infrastruktuuriga, kuid tahavad parandada oma vahetuid elutingimusi ehk kortereid võimalusel uuemate vastu. Need inimesed on nii pankade kui ka arendajate jaoks atraktiivne sihtrühm.

Kesklinnas on aga pakkumiste hinnad tõusnud ning paljude jaoks jäävad hinnad kättesaamatusse kaugusesse – aga miks me peakski kõik kesklinnas elama?

Eesti võtmeküsimus on luua uusi väärtusi naabritest-konkurentidest kiiremini, paremini ja müüa neid kallimalt. Kui majandus jääb seisma, siis jääb seisma ka elu. Ning kui elu seisab, võib ta meist niimoodi ootamatult mööda libiseda, et me ei jõuagi kunagi kuivkäimlast kaugemale. Rääkimata uuest korterist või majast, mis vastab meie võimetele, pingutusele ja õnnele.