Ootan, et president mind üllataks

Paar ajakirjanikku on avaldanud arvamusloo, milles ütlevad, et Toomas Hendrik Ilves kukkus läbi, osutus pettumuseks. Olen mõelnud, et ajalehe peatoimetajana peaksin samuti omama arvamust, kas president tuli toime oma ülesannetega. Arvamuse kujundamisel olen aga komistanud probleemile: kuidas ja millega mõõta presidendi tegevust? Millega ja kuidas üldse mõõta riigimeeste tegevust? Kas nad olid populaarsed? Kas nende otsused olid meeldivad? Aga populaarsus ei pruugi veel olla kvaliteedinäitaja, nagu ka see, et ajakirjanikuna pole mul õigus aluseks võtta isiklikest emotsioonidest lähtuvat hinnangut.

Ühesõnaga jõudsin ummikusse, sest ei suutnud leida mõõtkava, millega Ilvese tegevust mõõta. Kõned on peetud, allkirjad alla pandud. Abielulahutus oli kahetsusväärne, aga kuna Eesti ühiskond tervikuna ei pane pahaks armukeste pidamist ja abielulahutust, siis pole ka seda episoodi põhjust pidada taunimisväärseks.

Mulle ei meeldi agressiivne Venemaa suunaline retoorika ega ka soomlaste õpetamine või lätlaste halvustamine. Ma ei arva, et president peaks lakkamatult mööda Eestit sõitma. Ma ei näe ka erilist väärtust Twitteri säutsudes, kuigi saan aru, et Eesti müügimehena on see tähtis. Aga kas sellest ja arvukatel rahvusvahelistel konverentsidel esinemisest piisab? Jällegi, ma ei oska hinnata. Ühesõnaga ma ei oska anda hinnangut lahkuvale presidendile. Eesti riik on toiminud ja küllap on selles oma osa ka presidendil. Toomas Hendrik Ilves on hoidnud rahvusvaheliselt oma rolli. Küllap ta tegi seda hästi.

Mul ei ole ootusi uuele presidendile. Või õigupoolest ootan, et Eesti riik toimiks. Loodan, et uus president annab (välis)majanduspoliitikas panuse, et korruptsioon väheneks ja Euroopa Liidu energiapoliitika pöörduks ratsionaalsetesse raamidesse. Neis ootustes lähtun puhtalt presidendi varasemast tegevusest.

Loodan, et uus president oskab käituda nii, et Eesti rahvas teda omaks peab. Loodan, et allkirjad saavad alla pandud ja kõned peetud. Loodan, et ta lapsed ei korralda lossis labrakaid ega tema mehe hirmkallitest ülikondadest ei sünni skandaali. Samas mulle meeldis Toomas Hendrik Ilvese eelmise abikaasa tervisehullus, et omal moel tuletas ta meelde hea toitumise ja tervislike eluviiside tähtsust. Kas meie uue presidendi abikaasa võiks oma erialast lähtuvalt olla inimene, kes viib interneti lairiba tasuta iga talu ja ettevõtteni väikestes külades? 

Sõnaus on oluline. Ja ka see on tähtis, et Toomas Hendrik Ilves rehabiliteeris roosiaia vastuvõttudega 20. augusti tähistamise. Keskerakondlikust "hädapäevast" on saanud suuresti tänu Ilvesele üleriigiline tähtpäev.

Uuelt presidendilt ootaks samuti ühiskonna ühendamist, et president suudaks olla sillaks kooseluseaduse ja pagulasküsimuse vaenuleeride vahel. Ilves mõistis hukka, uus president võiks mõista. Kuidas, ma ei tea. Ega peagi teadma, sest milleks meile siis president? Või kui ma üldse midagi presidendilt ootan, siis seda, et ta mind üllataks. Et ta kõned ja teod sunniks küsima, et miks keegi varem pole lihtsa, aga geniaalse ettepaneku või sõnastuse peale tulnud.

Presidendivalimiste kampaania peamine õppetund oli selles, et valimiste korda on vaja muuta. See on kaalumise koht, kas korraldada otsevalimised või jätkata valimiskoguga, aga konsensuspresidendi aeg on Eestis ümber.

Uus president peab olema poliitiline liider, kes selgub, nagu muudki valitavad ametikohad, poliitilises konkurentsis valimistel. Ametnikpresidendi aeg saab loodetavasti Eestis ümber.

Autor: Andrus Karnau