Kersti Kaljulaidi IRLi presidendina esitleda oleks ülekohtune – juhul, kui ta poleks oma meeskonna ülemaks teinud Tiit Riisalo, IRLi kunagist peasekretäri. Sellega sai avalikkus signaali, et Kaljulaiu sidemed erakonnaga, kes ta kunagi Euroopa kontrollikotta saatis, pole katkenud.

Juhan Partsi lähetamisega Euroopa kontrollikotta Kersti Kaljulaidi asemele saavutab IRL aga topeltvõidu. Ootuspärane olnuks nimelt, et sotsid hakkavad nüüd ajama Rannar Vassiljevit. Ja tegelikult võinuks ju Reformierakondki taas omadki parimad ette lugeda: Maris Lauri ja Aivar Sõerd oleksid igatahes vägagi sobivad nimed. Ja siis on neil ju veel supermees Jürgen Ligi, kes sobib ükskõik mis ametikohale.

Aga kõik see jauramine jäi ära. Valitsuse ootamatu üksmeel oli üllatav, ei saa salata.

Noh, võib-olla ongi hea – Eesti ühiskonnas on märksa põletavamaid probleeme kui presidendi ja kontrollikoja liikme isik. Lihtsalt hämmastav on see, kuidas üks täiesti marginaliseeruv erakond, mis arvamusküsitlustes maadleb valimiskünnisega, on saanud kaks kaalukat punktivõitu. Mõlemad kõlbavad tulevastes valimiskampaaniates kasutada.

Sotside selgrootus isegi kuigivõrd ei üllata, küll aga hundi hingeeluga oravate asumine lambanahka. Mitte ei saa aru, mis neil hakkas. Hakka või kahtlustama, et sellal kui ajakirjandus unustab ennast Partsu vanu patte meelde tuletama, toimetatakse vaikselt ära mõni teine, hoopis tähtsam asi.