Raul Kalev • 28. oktoober 2016 kell 21:01

Jagamismajanduse muinasjutt

Raul Kalev  Foto: Raul Mee

Järsk pööre jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head, kirjutab suhtekorraldaja ja taksoettevõtjate liidu juht Raul Kalev.

Põhjuseid tasub otsida tegeliku ja näilise jagamisäri põhi­mõttelises erinevuses. Paari­kümne aasta eest Ameerika Ühendriikides hoogustunud jagamine kui keskkonnasäästlik eluviis on praeguseks kasvanud laiahaardeliseks äriks, mis traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate võtetega ründab. Ajast, mil jagamine tähendas üksteise kütusekulu osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa vahendada. 

Praegu kasutatakse küll sama sõna, kuid sisu on teenuste müük võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti kopsakat vahendustasu nõudvate äppidega. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras kokkuhoiule suunatud ponnistus.Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest Kalle Pallingu võtmes, siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut, mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks, seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu taksosektorile mitte. Sest see hägustab ausa konkurentsi. Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab.

Hetkel kuum