Jämehäälestuse ootus

Hetkel on vara öelda, kas Jüri Ratase valitsus suudab tuua põhimõttelise muutuse Eesti poliitikas. Reformierakonna langemine opositsiooni pärast 17 aastat on märkimisväärne sündmus. Põhimõttelist muutust tähendaks kaks arengut: valitsuspoliitika nihkumine eemale RE dogmaatilisest stagnatsioonist ja/või RE kujunemist normaalseks parteiks. 

Kui alustada viimasest, nõuab see RE lahutamist riigivõimust Siiami kaksikute kombel. Kas selleks piisab kahest ja poolest aastast opositsioonis, on kahtlane. Erakonna püramiidse toiduahela lõhkumine nõunike jms armee vallandmise näol on kahtlemata tervitatav. RE niiditõmbajate lahutamine aastatega sissetöötatud ettevõtteid ja poliitikuid liitva patronaažisüsteemi hämarast ämblikuvõrgust nõuaks ilmselt kauem aega.

Võimalus, et RE naaseb võimule 2019, on piisavalt reaalne, motiveerimaks ämblikuvõrgu kliente äraootavale ettevaatusele. Abiks oleks kõikvõimalike korruptiivsete sidemete ja tehingute päevavalgele toomine, kuid siin võib oletada, et IRL ja SDE, olles aastaid olnud juuniorpartnerid samas süsteemis, kardavad saada ise sama vitsaga löödud.

Reformierakonna „lahtiriigistamiseks“ oleks vaja eemaldada Vene küsimus selle partei relvaarsenalist. 2015. aasta valimised, millel Vene oht lämmatas ratsionaalse poliitilise debati pea täielikult, on vaid üks näide. Savisaare abil on RE selle vulgaarpsühholoogilise deus ex machina sisse töötanud enam kui kümne aasta vältel. Ratase valitsusel on siin tähtis roll, aga seda pigem kaudselt kui otseselt: uue koalitsiooni üldine edukus (või mitte), on see, mis lõpuks otsustab, kas Reform ka järgmised valimised sama lühiühendusega kaaperdab.

Kolmas Reformierakonna patoloogia struktuurne eeldus on Eesti tänaseks nooremasse keskikka jõudnud uus keskklass. Lääne mõistes vaene, naudib see siiski kvalitatiivselt paremat elu kui sinna kuuluvate inimeste vanemad. Reformierakonna stabiilsuse mantra, mille ohvriks kujutlusvõimeta Taavi Rõivas lõpuks ise langes, on parteile kindlustanud valijate stabiilse tuumiku nende kümnete tuhandete perede näol, kes hoolega loevad kodulaenule, autoliisingule ja tarbimiskrediidile kuluvaid eurosid ja sente. Need inimesed on end keskklassi laenanud ning on seetõttu eriti haavatavad kriisides ja järskudes poliitikamuutustes. Uue valitsuse üks tähtsamaid ülesandeid on krediidikeskklassile näidata, et RE ei ole nende edu ainus ja vältimatu pant.

Võib oletada, et sarnased kaalutlused juhivad juba praegu Jüri Ratase esimesi poliitilisi kalkulatsioone. Kümmekond aastat poliitilises kõrbes uidanud Keskerakond puhub uue juhtimise all ilmselt kümme korda iga võimaliku kuuma kartuli peale. Vea tegemise hind on mõistetavalt hirmuäratav. Uue valitsuse ettevaatlikud instinktid põrkavad aga vähemalt kolmes valdkonnas vajadusele julgete sammude järele, juhul kui ei taheta ise langeda sama Exceli hüdra embusse, mis lämmatas Rõivase valitsuse. Pensionisüsteem, haigekassa ning haldusreform on testid, millega hakatakse mõõtma uue valitsuse edu või ebaedu.

Esimesed märgid räägivad tõenäolistest muudatustest maksusüsteemis. Maksukoorma õiglasem jaotus on tugev argument reformide toetuseks. Ettevõtete ja rikaste tõhusam maksustamine, kapitali väljavoolu parem kontrollimine ning kaudsete maksude osakaalu kärpimine oleks kõik mõistetavad meetmed.

Samas on uue valitsuse suurim mure majanduskasv. RE pärandab järglastele kümneaastase surutise. Kõik muutused peavad kasvuimperatiivi silmas pidama. Lisanduma peab visioon, julgus „jämehäälestada“. Laenuvastasuse dogma murdmine võiks olla üks tervitatav areng, kuid seda vaid tingimusel, et odav raha investeeritakse intelligentselt (mitte näiteks anakronistlikesse neljarajalistesse maanteedesse).

Valitsuse suurimaks händikäpiks on tema partnerite pealtnäha haug-vähk-luik-koosseis. Samas on üle ideoloogiliste eristusjoonte laiuv koalitsioon, tuues kokku „valged“ ja „mittevalged“ parteid, iseenesest märk kriisi sügavusest, millesse RE on Eesti tõuganud. See on hea usu valitsus, kehastades laia lootust, et enam hullemaks minna asjad ei saa. Vähemalt esimestel kuudel antakse talle kindlasti rohkem andeks kui mõnele teisele, ükskõik kui vihaselt RE opositsioonis ei vähkreks.

Vähim, mida uuest valitsusest tuleks karta, on julgeolekupoliitiline kursimuutus. Ratas on väga targalt märku andnud, et kõik senised prioriteedid jäävad paika. Võib arvata, et nii välis- kui ka kaitseministri portfell lähevad koalitsioonipartneritele. 

RE „de-riigistamisega“ sümmeetriliselt on üheks uue valitsuse peamiseks ülesandeks KE „re-riigistamine“. On anomaalne ja ohtlikki, et nii suurel parteil puudub töökontakt ja lähem tutvus tähtsamate ministeeriumidega. Sama mündi teine külg ja KE hea tahte tegelik test on muidugi Tallinna linnavalitsuse ja selle meediaimpeeriumi avamine teiste erakondade läbivalgustusele ja osalusele.