Oleme koos vaesed edasi, rõõmsad pealegi

Millel see rahulolu ja isegi vaimustus põhineb, on mulle arusaamatu. Esiteks, kogu see koalitsioonilepe on vähemalt sama üldsõnaline kui eelmise valitsuse oma. Vähem on sõnu „tõhustame“, „parandame“ ja „aitame kaasa“, aga see on pelk pealispind. Suure osa kokkulepete tegelik sisu on pehmelt öeldes segane (nt pangamaks, pagulaspoliitika muutus jpm), suure enamiku tagant on aga puudus vastus kuidas-küsimusele (kuidas on plaanis soodustada naiste paremat esindatust riigiametites ja tippjuhtimises ning vähendada soolist palgalõhet, et piirduda vaid paari näitega). Ja muidugi ka see, missugusest taskust leitakse selle või teise jaoks rahaline kate. Ujumisoskuste parandamine, koolilõuna gümnasistidele jpm säärast on pudi-padi, aga keegi peab selle kinni maksma.

See on astmeline tulumaks

Võib-olla põhineb see rahulolu tõsiasjal, et eraisiku tulumaks jäi 20 protsendi peale ja ettevõtete tulumaksu ei tulnud. Neid kahte hunti kardeti kõige rohkem. Aga me saime astmelise tulumaksu, ja selle üle rõõmustada ei näe ma ühtegi põhjust. Sest astmeline tulumaks see ju on: 500eurose sissetuleku pealt kaotatakse tulumaks; maksuvaba tulu hakkab kahanema astmeliselt ja alates 2100eurosest sissetulekust kaob see tulumaksuvabastus ära. Madalamapalgalised võidavad oluliselt, suuremapalgalised kaotavad, see käib astmete kaupa – kui see pole astmeline tulumaks, mis see siis on?

Võetakse keskklassilt, peamiselt, nagu märkis tabavalt ÄP ajakirjanik Piret Reiljan Twitteris. See on täpne. Rikkaid see muutus oluliselt ei puuduta – aga puudutab just neid töökaid ja edasipüüdlikke inimesi, kes on ise selle nimel pingutanud, et neil paremini läheks. Kas see 500eurose sissetuleku maksuvabastus, mis vähem kindlustatud inimestele varasemast oluliselt rohkem raha kätte jätab, teeb nad edasipüüdlikumaks, paneb sihtima suuremat sissetulekut ja selle nimel pingutama? No ma ei usu. Sellist asja pole niisama kätte antud raha eluilmas teinud. Pigem ikka vastupidi. Nad viivad selle palga rõõmsalt poodi, sisetarbimine elavneb korraks – aga pikemaajalises perspektiivis pole sellest kasu midagi, sest iga lihtsalt niisama antud raha saab otsa ja pärast tundub, et anti ikka vähe. Algus soe ja märg, pärast külm ja märg.

Võidakse öelda, et mis see 30 eurot ja natukene peale siis kah on, kahju on või? Aga rehkendage kokku, mis see teeb aasta peale? Kümne aasta peale? Kui te oleksite selle summa säästnud enda ja oma pere jaoks, mis te oleksite võinud osta? Mille arvelt te nüüd säästate ja selle ostu teete? Sest meie keskklass rehkendab vägagi, mille peale kulutada ja mille peale mitte, tarbib mõistlikult. Ta saab seda endale lubada – väga väikese sissetulekuga säästa on palju keerulisem, tegelikult võimatu.

Karuteene 

Kõrgepalgaliste töökohtade loomisele teeb uue valitsuse mõtteviis karuteene. Nüüdki võib see kõrgepalgaline oma tööandjale otsa vaadata ja öelda: kuule, aga see minu kolmkümmend ja midagi eurot. Valitsus võttis selle minult ära, kas sa tõstad mul palka? Võiks, mis? Järgmisel aastal vähemasti, kas pole? Aga tööandja on närvis niigi: ta oli selle pooleprotsendise sotsiaalmaksulanguse juba eelarvesse sisse kirjutanud, ja kui tööjõukulud on suured, on see paras mats.

Ja laiemas vaates: kõrgemapalgaliste töökohtade loomist ei soodustata. Sotsiaalmaksulage ei tule – no ei tea ma paremat asja, millega seda soodustada. Miks on vaja soodustada, kui kõigil tundub parasjagu olevat hea meel? Selle lihtsa asja pärast – kas me ükskord tahame sellest vaesusest välja saada või ei? Meie keskklass, keda praegu nöögitakse, on vana Euroopa mõistes ikkagi ka vaene, ja rikkaid on vähe – ja need meie rikkad on suures pildis kah ikka üsna vaesed. Kas me tahame ükskord hakata targemaid töid tegema või mitte? Kas me tahame, et kõik palgad tõuseksid – aga loomulikul viisil, majanduskasvu ja lisandväärtuse loomise abiga, mitte ümberjagamise teel? Valitsuse vastus on ei. Ja kõigi nende vastus, kes sellega rahul on, ju samuti. Ent kui me tahaksime lõpuks rikkaks saada, siis tuleb panustada ajudesse, pole parata. Ajud maksavad, pole kah parata.

Mitte et Reformierakond oleks sellest kõigest kuidagi paremini aru saanud või midagi selle nimel teinud, ja mitte et mul ei oleks neist kõrini olnud. Nii et kui te olete rahul selle pärast, et Reformist oli kõrini, siis ma saan aru. Aga muidu – ei saa.