Draamat jagus kõvasti

Aasta 2016 oli maailmapoliitikas täis ootamatusi: Brexit, Donald Trumpi võit presidendivalimistel, jätkuv ja ägenev sõjategevus Süürias ja jätkuv konflikt Ukrainas, põgenikekriis ja terroriaktid, sedapuhku Euroopa südames, Prantsusmaal. Euroopa Liit ragiseb ja käriseb õmblustest, ent siiski püsib. Manalasse varises üks viimaseid tõsimeelseid kommunistlikke valitsejaid Fidel Castro.

Loodus sel aastal erilisi vapustusi ei põhjustanud, maavärinadki ei olnud oma purustusjõult erakordsed. Teadvustati üks uus oht – Zika viirus.

Muidugi on omaette küsimus, mis neist sündmustest, mis hetkel paistavad suurte ja tähtsatena, jääb tegelikult ajalukku märgilise mosaiigikilluna. Usutavasti ületas selle künnise Brexit, mis tähistas millegi seni püsikindla – Euroopa Liidu – mõranemist.

Ka Eestis oli poliitika-aasta silmapaistvalt aktiivne ja dramaatiline. Pärast enam kui pool aastat kestnud erakordselt aktiivset presidendikampaaniat ebaõnnestus presidendiks saamine kõigil erakondade esitatud kandidaatidel. Peaaegu sama kurioosne kui presidendivalimiste ebaõnnestumine mitmel järjestikusel põhikirjajärgsel katsel oli selle saaga õnnelik lõpp: vähem kui nädala aja jooksul valiti riigikogus Eestile esimene naispresident, kes suurele osale Eesti elanikele oli peaaegu tundmatu, kuid võitis kiiresti üldsuse sümpaatia.

Vaevalt oli senine president oli ametiketi üle andnud, sattus ta üsna näotu skandaali keskmesse, mis seondus tema kodutalu arendamiseks tehtud toetuse tagasimaksmise määraga ja mis maksis ühele tippjuhile ametikoha.

Dramaatiliselt lõppes 17 aastat kestnud Reformierakonna võim. Pärast seda, kui oma lootustes olid pettunud kõik Reformierakonna presidendikandidaadid, kaotas oma koha nii valitsuse kui ka partei juhina senine peaminister. Peaaegu sama ootamatu ja äkiline oli Keskerakonna edu, see partei sai uue juhi. Otsekohe astus see mees riigi poliitikalavale ja asus täitma talle mõneti ootamatult sülle langenud peaosa. Selles rollis on tal aga lisaks lühikesele pingile veel lisaprobleeme – otsekohe lahvatanud skandaalid, parteisisesed pinged, pärandina saadud kohtukutse ja võlakoorem.

Uue valitsuse ees on rida keerukaid ülesandeid – viia lõpule haldusreform, millega kaugeltki kõik ühinejad rahul pole, tegutseda edasi Rail Balticu suurprojektiga, mille kohta seni tehtud otsused ei ole Eesti rahva enamuse huvides ja mida kritiseerivad nii majanduseksperdid kui ka kultuuri-inimesed. Probleeme on teistegi transpordiprojektidega. Käesoleval aastal ilmnenud Tallinna sadama korruptsiooniskandaal oli üks inetumaid lugusid Eesti suhteliselt edukas merendusloos, sellega haakub mandri ja saarte vaheliste parvlaevade hanke lõpptähtaeg, mil hoolimata tähtaegade möödumisest tulemusteta oodatakse nelja parvlaeva, mis esialgu veel hämaras kauguses sõuavad. Pärast Estonian Airi õnnetut läbikukkumist proovib õnne sama rasketes tingimustes käesoleval aastal tööd alustanud Nordica, millele tuleb kõvasti pöialt hoida.   

Kuigi valitsuse kavandatud väiksema sissetulekuga perede tulumaksuvähendamine on teeninud kiidusõnu, on üldsus kriitiline maksumuudatuste suhtes, mis peaksid kompenseerima riigikassas puudujäävat tuluosa. Ka ei näe eksperdid valitsuse sammudes meetmeid, mis tagaksid senisest pisutki suuremaid kasvunumbreid.

Üks parimaid on kindlasti Eesti koolilaste tubli tulemus – saavutada õpitulemustes esikoht Euroopas ja kolmas koht maailmas on kindlasti midagi, millele täiskasvanutel on raske midagi vastu panna. Ka üks kõige kriitilisemaid momente – rahvaarvu kahanemine – pidurdus. Pole küll veel selge, kas muutus on jääv, aga igatahes 2016. aasta algus oli üle mitmekümne aasta esimene, mil sisseränne (sh tagasiränne) ületas väljarände. Siinjuures polnud tegemist põgenikega. 2016. aastal saabusid Eestisse ka esimesed pagulased, kelle vastuvõtmisega ei tekkinud probleeme, kuigi seda oli eelmisel aastal väga tõsiselt kardetud. Siiski, sedapuhku oli pagulasi vähe, alla saja.

Jätkuvalt on Eestis häid uudiseid kultuuri vallas, seekord paistis silmanii mahu kui taseme poolest  kino, kusjuures oluline on ka rahvusvaheliste ürituste, sh festivalide taseme tõus. Spordis ootame me kõik ikka aina paremaid tulemusi ja rõõmustame kõigi tippu jõudnute üle. Siiski tuleb Eesti sportlaste jaoks eelmist aastat lugeda enam-vähem tavapäraseks.

Mida ootan järgmiselt aastalt – kõigepealt rahu niihästi välis- kui ka sisepoliitikas. Rahu mitte üksnes otsese sõjategevuse mõttes (hoidku jumal selle eest), vaid ka rahu ähvarduste, terroriaktide ja jõudemonstratsioonide mõttes. Positiivset arengut, mis tähendab, et inimesed meie kaunil Eestimaal tunneksid, et siin on inimväärne elu ja pole vaja otsida elamiseks kohti, kus on taevas sinisem ja rohi rohelisem. Rohkem kunsti, kirjandust ja sporti. Vähem muretsemist ja kibestumist. Rohkem eneseteostust teaduse, ettevõtluse ja majanduse vallas. Rohkem õnnelikke noori, rohkem sündivaid lapsi, rohkem endi eluga rahul olevaid väärikaid vanureid.