Kalle Muuli • 16 detsember 2016
Jaga lugu:

Demokraatia päästmise aasta

Kalle Muuli
Kalle Muuli  Foto: Postimees

Aasta tähtsaim sündmus Eestis oli Edgar Savisaare 25aastase valitsemisaja lõppemine Keskerakonnas ja Reformierakonna 17aastase valitsemisaja lõppemine Toompeal, kirjutab IRLi poliitik Kalle Muuli.

„Õhus on laulva revolutsiooni ja öölaulupidude hõngu,“ on selle kohta öelnud ettevõtja Viljar Arakas (Eesti Ekspress, 30.11).

Jüri Ratase võit Edgar Savisaare üle on tõesti tähtsuselt teine parteijuhtide vahetus Eestis pärast 16. juunit 1988, mil Eestimaa Kommunistliku Partei juhiks sai Karl Vaino asemel Vaino Väljas.

Tol ajal sai rahvas hästi aru, et partei on oma juhtide nägu. Mihhail Gorbatšov vastandus selgelt Brežnevi-aegsetele stagnantidele ja ammugi ei saanud teda samastada massimõrvar Staliniga. Samamoodi vastandusid teineteisele Karl Vaino ja Vaino Väljas, ehkki mõlemad olid aastakümneid olnud ühes ja samas parteis.

Tänapäeval miskipärast see enam nii selge ei ole. Isegi paljud poliitikaajakirjanikud unustavad vahel ära, et parteid koosnevad väga erinevatest inimestest, mitte kloonidest. Keskerakond pole enam endine ja Ratas pole Savisaare poliitika jätkaja – ta on koos oma mõttekaaslastega juba aastaid võidelnud Savisaare vastu (esimest korda kandideeris Ratas Savisaare vastu Keskerakonna esimeheks juba aastal 2011). Loodetavasti suudab uus juhtkond oma erakonna kunagi puhtaks rookida ka Savisaare jäledast pärandist, aga see ei juhtu üleöö. Vaja on kannatlikkust ja aega, sest kõntsakiht on paks ja vintske ja libe. Kui kiirustad, võid selili prantsatada.

Aasta parim poliitik

Aasta kõige väljapaistvama poliitiku tiitli annan ma sotside esimehele Jevgeni Ossinovskile ja Isamaa esimehele Margus Tsahknale. Mitte kummalegi eraldi, vaid mõlemale koos ja kahe peale üheainsa, sest just tandemina tegutsedes suutsid nad ära kasutada üksnes üürikeseks ajaks tekkinud harukordse võimaluse saata 17 aastat võimul olnud Reformierakond opositsiooni. Arvatavasti hakatakse selle sammu mõju meie riigi arengule paremini mõistma alles aastate pärast.

Koostöö alustamine Keskerakonnaga nõudis suurt julgust ja tähendas suurt riski mitte ainult Isamaale, kellel juba ainuüksi ideoloogilistel põhjustel oli keeruline Keskerakonnaga valitsust teha, vaid ka sotsidele. Kõik oleks võinud ju minna ka teisiti – Reformierakond on ju ennegi Keskerakonnaga koos valitsenud. Tsahknal ja Ossinovskil oli Rõivase valitsuses tüliõunu, kuid nad suutsid erimeelsused ületada ja ühise eesmärgi nimel teineteist usaldades koostööd teha. Kõige täpsemini on nende saavutuse suuruse kokku võtnud rahvusringhäälingu veebiuudiste peatoimetaja Anvar Samost Lääne Elus (27.11):   

„Peamine oht Eesti iseseisvusele ja arengule on võimu kinnistumine ühe erakonna kätte. Pole vahet, kas see erakond on üht või teist värvi logoga. Pole vahet, kas see erakond on võimul kogu riigis või riigi suurimas omavalitsuses. /---/

Võimalik, et Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna kasutasid Keskerakonna võimupöörde näol ära üldse viimase võimaluste akna Eesti poliitika regulaarse uuenemise tagamiseks. Usun, et nii nad seda ise nägidki ja seetõttu sellises harvanähtavas üksmeeles tegutsesid.

Nüüd oleme kõigile hädadele vaatamata seisus, et Reformierakonna 17 aastaga kogu Eesti ühiskonnast läbi kasvanud võimuniidistik kärbub. See on hea, sest vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peab võimu teostamine olema avalik ja kontrollitav ning valitsejad valimiste tulemusel regulaarselt vahetuma.“

Mida toob uus aasta?

Me läheme uuele aastale vastu valitsusega, millist pole Eestil enne olnud. Isamaa ja sotsid on sageli koos riiki juhtinud, kuid mitte kunagi koos Keskerakonnaga. See on esimene põhiseaduslik valitsus taasiseseisvunud Eestis, mida juhib Keskerakonna esimees.

Praegune peaministripartei on hoolimata valijate suurest toetusest olnud viimased kümme aastat järjest opositsioonis. Veerand sajandi jooksul on Keskerakond valitsuses töötanud kokku kõigest kolm-neli aastat. Kogemuste puudus ja lühike varumeeste pink tähendab suurt riski. Keegi ei tea, kuidas Keskerakonna uus juhtkond valitsusvastutusega toime tuleb.

Kõige suuremat ohtu kujutab Keskerakond endale ise. Kas võimuvõitluses leerideks jagunenud erakond suudab ühtseks jääda või laguneb, see selgub hiljemalt pärast kohalikke valimisi tuleva aasta sügisel. Vene partei tekkimise tõenäosus on minu meelest päris suur.

Teisalt – pikk opositsioonipõlv tähendab mitte ainult kogenematust, vaid ka värsket pilku ja avatust. Kasutades taas Viljar Arakase sõnu: „Raha, mis enne oli puudu, on täna justkui olemas. Kõik, mis enne oli justkui võimatu, on nüüd võimalik.“

Optimistina ütlen seda, mida öeldi juba peaaegu 100 aastat tagasi: „Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!“

Realistina arvan, et saabuv aasta kujuneb Eestile siiski veel stagnaunest ärkamise ja hoovõtu aastaks. Uue valitsuse esimesi suuremaid töövilju näeme alles 2018. aastal. Aga juba tuleval aastal on majanduskasv Eestis vähemalt kaks korda suurem kui tänavu ja ka rahvaarv hakkab tasapisi suurenema. 

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt