Eesti võiks õppida heaoluühiskondadelt

Kas Eesti on põhjamaine? Jah, osaliselt kindlasti. Aga viimaste aastakümnete areng ei ole Eestit rohkem põhjamaiseks teinud, vaatamata sellele, et Soome, Rootsi ja ka Norra osa majanduses pole vähenenud.

Eestis on eri suundumusi: mõningate kohaselt defineerib Eesti end põhjamaisena, teiste järgi tõmbub ta traditsioonilistelt Põhjamaadest kaugemale. Võime rääkida teadlikest poliitilistest ja kultuurilistest valikutest, juhuslikkusest või ka sellest, et üks osa Eestist saab rohkem sõna, on nähtavam kui teine.

Väljakutse noorele demokraatiale on, et poolsada aastat on nõukogude võim ja aastasadu püsinud saksa aadelkonna ülemvõim õpetanud inimesi suud pidama, rusika taskusse peitma ja hambaid kokku suruma. Seetõttu võib pehmemate põhjamaiste ja skandinaavialike väärtuste levik olla pärsitud, sest aastasadu on kogetud tugevamaid ja vähem indiviidikeskseid Saksa ja Vene mõjusid.

Eesti liberaalsel poliitikal põhjused võivad olla majanduslikud (puuduvad rahalised vahendid). Põhjuseks võivad olla ka Euroopa Liidu nõudmised – aga ka see, et rahvas on nii valinud.

Kui jutt käib võrdlusest Põhjamaadega, kasutab eestlane poliitiliste erinevuste selgitamiseks sageli esimest argumenti. Pole kahtlust, et oluline on ka teine, Euroopa Liidu argument. Ent kuidas on kolmandaga? Minu kogemuste põhjal kolmandat argumenti – rahva tahet – ei kasutata, ja see eristab Eestit Põhjamaadest olulises aspektis. Ent mis on selle põhjus? Kas see, et kristlus ei ole siinmail kuigi sügavuti juurdunud? On see väsimus nõukogude eksperimentidest (või hirm, et naaber sind ära annab), on’s tegemist Saksa mõjuga või on see hoopis soov olla Euroopa Liidu, eurotsooni ja USA silmis oivik?

Rootsi kaasaegne heaoluühiskond on sündinud muuhulgas seetõttu, et Rootsit taheti koos hoida. Rootsit ähvardasid vaesus, alkoholism, väljaränne ja ülestõusud. Tänapäeva Rootsit aitas üles ehitada rahvuslik ärkamine, millega kaasnesid rahvavalgustus, ametiühingute, vabakirikute, karskusliikumise ja rahvaülikoolide teke. Oluline tegur oli rahvas, mitte üksnes riik. Rahvuslik ärkamine ei saanud algust mitte sellepärast, et „olid rahalised vahendid“, vaid sellepärast, et oli vaja Rootsi päästa. Üldine ligipääs haridusele ja tervishoiule muutis Rootsi rikkamaks, stabiilsemaks ühiskonnaks, suurendas kodanike ostujõudlust; (peaaegu) kõik said ühel või teisel viisil Rootsile kaasa aidata nii töö- ja kultuurielus kui ka sotsiaalsfääris.

Taani heaoluühiskond tekkis samuti suurest sellest, et Taanit taheti koos hoida. Taanit on üheksateistkümnenda sajandi jooksul mitu korda ähvardanud saatuslikud lüüasaamised, nt Preisimaa ja Austria poolsed vallutused 1864, mil Taani riik kaotas 2/5 oma pindalast ja ligi kolmandiku elanikkonnast, ja lugu oleks võinud lõppeda veelgi kurvemalt. Sellel olid loomulikult tagajärjed; tuli päästa, mis päästa sai, ja selleks oli vaja kogu Taanit ja kõiki taanlasi. Ei olnud võimalik kellestki loobuda. See tõi aja jooksul kaasa reforme sotsiaalvaldkonnas; muutustel oli lai poliitiline toetus. Kaasaegset Taanit aitas üles ehitada rahvuslik ärkamine ametiühingute, vabakirikute, koguduste, põllumajanduslike osaühingute, rahvaülikoolide, vabakoolide (mida ei tohi segamini ajada erakoolidega) jm kaasabil. Ülesehitus ei toimunud mitte sellepärast, et „oli raha“, vaid seepärast, et taheti päästa Taani riik. Üldine ligipääs haridusele ja tervishoiule muutis Taani rikkamaks, stabiilsemaks ühiskonnaks, suurendas kodanike ostujõudlust, (peaaegu) kõik said ühel või teisel viisil Taanile kaasa aidata nii töö- ja kultuurielus kui ka sotsiaalsfääris.

See, mida vajab Eesti, on eneseusk, oma oskuste usaldamine ja juurte tundmine – et olla vähem meele järgi Venemaale, Saksamaale, Euroopa Liidule, eurotsoonile, USAle jne. Mitte selleks, et olla põhjamaine, vaid selleks, et olla ise ja nõnda – nagu ka Fääri saared, Island ja saamid – leida oma loomulik koht Põhjalas. Kui seda soovitakse.

Eesti poliitikutel, kes väljenduvad kriitiliselt Skandinaavia heaolumudeli suhtes, on mõnikord teadmistest puudu. Eesti edenemise nimel tuleks neilgi kaaluda, kuidas tagada, et võimalikult paljud eestlased panustaksid Eestisse kõigis valdkondades. Kuidas seda panustamist mitte takistada ja inimeste lahkumist vältida.

Kuid Eestil on ka palju, mida omalt poolt Põhjamaadele pakkuda: näiteks kuidas hakkama saada vähemate vahenditega. Põhjamaades eelistatakse sageli liiga kulukaid lahendusi, ülemäärast bürokraatiat ja reegleid ning liiga kallist maitset, mis toimib vastupidiselt soovitule – võimalikult suurele vabadusele ja kodanike võrdsusele. Eeskujusid, kuidas Eesti siin paremini toimib, saaks panustada Põhjamaade hüvanguks.