Anvar Samost • 11. aprill 2017
Jaga lugu:

Riigiametnikel on suur võim

Anvar Samost  Foto: Postimees/Scanpix

Poliitikute tegevus on üldiselt karmi avaliku tähelepanu all, aga riigiametnikega on lugu teine, kirjutab ajakirjanik Anvar Samost.

Mõne nädala eest läksime Vikerraadio eetris Hannes Rummiga vaidlema küsimuse üle, mida Eestis tihti ei küsita: kas riigiametnikel on liiga palju võimu? Hannes leidis, et olen asunud vandenõuteooriat looma. Vaatame siiski, kuidas asjad on.

Eestis on poliitikute tegevus karmi tähelepanu all. Esmalt hoolitsevad selle eest teised poliitikud, nii samast erakonnast kui ka konkurendid. Ilmselgelt on Eesti korruptsioonitase madalapoolne seetõttu, et pikemat aega on koalitsioonides koos olema pidanud mitte ainult maailmavaateliselt, vaid ka kultuuriliselt ja väärtustaustalt erinevad seltskonnad, kes on ülimalt teraselt üksteise sõrmedele vaadanud. (Tallinna linnas läks teatavasti teisiti ja tulemus on kõigile näha.) Teiseks hoiab poliitikuid joonel ajakirjandus – kohati nõrgavõitu, aga põhimõtteliselt õigete instinktidega.

Ka ajakirjandus ise ei saa enamasti nautida tähelepanu- ja kriitikavaba toimetamist. Õige ka: kel on võim, see peab kandma vastutust selle kasutamise eest.

Riigiametnike puhul ma viimase põhimõtte kehtimises eriti kindel ei ole.

Enamik on ausad ja tublid

Enamik Eesti ametnikke on ausad ja tublid – nagu ka enamik Eesti poliitikuid, muide. Erinevalt poliitikutest ei ole neil aga valijate mandaati, kuid päris suur hulk poliitikaid pärineb just ametnikelt, küll poliitikute heaks kiidetuna.

25 iseseisvusaasta jooksul on ametnikkond kasvanud just selliseks riigi järjepidevuse hoidjaks, nagu kunagi tahtsime. Peaministrid, ministrid ja riigikogu koosseisud vahetuvad, kantslerid, asekantslerid, ametite juhid ja teised rakendavad poliitikute kaudu väljenduvat rahva tahet ellu ning jälgivad, et kõik oleks seaduslik ja korrektne. Ametnike kvaliteet on võrreldes 1992. aastaga tohutult kasvanud, samas kui poliitikute asjus nii kindel olla ei saa.

Ka viimase 15 aasta jooksul on ametis olnud mitmeid selge poliitilise agendaga ministreid, kelle puhul võib öelda, et nemad on andnud ametnikele tegevussuuniseid ja ideid elluviimiseks, mitte vastupidi. Andrus Ansip, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Siim Kallas, Jaak Aaviksoo, Eiki Nestor. Aga palju pikemaks on seda nimekirja keeruline teha. Tippu jõudis ametnike toel ning nende koostatud arengukavadest laenates poliitika tegemine Taavi Rõivase peenhäälestuse ajal. Pole ime, et Rõivas oli salamisi paljude tippametnike lemmik.

“Jah, härra ministrist” tuntud poliitiku kodustamise ja agendaga varustamise näiteid on meil küll. Kas tõesti on kõik sotsiaalministeeriumis portfelli hoidnud inimesed kuni Gonsiori tänavale jõudmiseni hoolikalt varjanud sügavat muret alkoholireklaami, suhkru ja suitsetamise pärast ja alles selle maja kindlate seinte vahel saanud oma ideid avaldama ja teostama hakata? Loomulikult mitte, kuid kuna ametnikud on “õigeid” ideid veenvalt esitanud, siis on enamikust sotsiaalala ministritest saanud tervislike eluviiside lipukandjad.

Millise praeguse valitsuserakonna valimisprogrammis oli suhkrumaksu idee? Kuidas ka ei otsi, ühestki ei leia. Aga suhkrumaks tuleb. Ühe valitsuserakonna programmis oli lausa lause: “Oleme vastu automaksule.” Aga ka automaks tuleb. Ja nii edasi.

Ametnike pidupäev

Saabuv Eesti Euroopa Liidu eesistumise poolaastak on tõeline riigiametnike pidupäev. Ise nad muidugi ütlevad tagasihoidlikult, et töökoormus kasvab väga suureks. Kui nii, kas siis poleks olnud mõistlik seda rasket kohustust veel edasi lükata? Ühelgi poliitikul pole eesistumise suhtes ühtegi sisukat ideed – mida on ka palju tahta, sest kas keegi mäletab, kes oli eelmine Euroopa Liidu eesistujariik?

Ja lõpuks küsimus, millest minu ja Hannese vaidlus algas: sisekaitseakadeemia Narva kolimine. Seda toetasid kõik kolm valitsuserakonda. IRLil ja SDEl on see olnud programmis, SDE tegi aga lausa juhatuse tasandil eraldi otsuse, et “riigi kohaloleku suurendamiseks ja turvalisuse tõstmiseks Ida-Virumaal on otstarbekas kolida sisekaitseakadeemia Tallinna õppehoone Narva linna”. Sisekaitseakadeemia kolimises leppisid IRL, SDE ja Keskerakond kokku valitsuskõnelustel ja see on koalitsioonilepingus kirjas.

Akadeemiat Narva ei kolitud, sest siseministeeriumi ametnikele see ei sobinud. Ammu pole ametnikud poliitilise tahte vastu nii avalikku võitlust pidanud. Käiku läks lekitamine, ajakirjanike mõjutamine, uskumatute analüüside tootmine. “Selgus”, et Narva on nii ohtlik koht, et seal ei saagi politseinikke ja piirivalvureid õpetada. Sotsist minister pöörati ümber mõne nädalaga.

Küsimus polnud ainult sisekaitseakadeemias loenguid lugevates siseministeeriumi ametnikes. Valitsus on välja käinud hoopis enamate asutuste Tallinnast väljaviimise kava. Nüüd, pärast sisekaitseakadeemia pretsedenti on selle realiseerumise tõenäosus hüppeliselt vähenenud. Poliitikutele ei meeldi kaotada, isegi ametnikele mitte – parem siis olla juba algusest peale võitja meeskonnas. Enamik valijaid sellesse võistkonda paraku ei kuulu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum