Mari Mets • 23. september 2017
Jaga lugu:

Kui sa pole minuga, oled minu vastu

Mari Mets  Foto: Andras Kralla

Sellist sõjapidamislikku põhimõtet järgivad erakonnad, kes heidavad üksteise võidu välja liikmeid, kes kandideerivad valimistel mõnes teises nimekirjas. See on üks kahest partei ees seisvast halvast valikust, millest kumbki ei tundu teisest eriti parem, kirjutab ajakirjanik Mari Mets.

Kui ma oleks erakond, siis ma viskaks ka ilmselt välja kõik need senised omad joped, kes on hakanud äkitselt oma asja ajama, selle asemel, et omadele mõjuvõimu välja kaubelda, usalduskrediiti teenida ja hääli tuua. Nii on nad ju automaatselt minu konkurendid ja võivad ära võtta kõik selle, mis peaks muidu kuuluma mulle – võimalikult palju hääli ehk kohti volikogudes ehk võimu. Lihtne – kasi minema!

Selline isetegevus mingis alternatiivses valimisnimekirjas või toimetamine üksikkandidaadina kõrvu omas koduerakonnaga sarnaneb natuke hiljuti Äripäevas kajastatud hoiatavale juhtumile, kus lillekasvatusega tegeleva firma Horticom töötajad ajasid pea aasta otsa enda huvides äri, et asutada konkureeriv firma. Nemad vallandati. Kriminaalmenetlus käib.

 

Küllap lillekasvataja leiab uued töötajad, kuigi eelmised olid staažikad. Aga paraku on näiteks Keskerakonna kaotus tootliku Lasnamäe vene häälte magneti Olga Ivanova väljaheitmisega suurem kui Horticomil. Ometigi ei kriminaaluuri Ivanovat ja tema ära põlatud kaaslasi keegi.

Alahinnata ei saa häälepüüdjana ilmselt ka Reformierakonnast koos veel seitsme liikmega välja visatud Haapsalu linnapead Urmas Suklest. Võib ju mõelda, et küll tulevad uued toredad broilerid, aga see tähendab jälle hulka tööd inimestega, kes võivad otsustaval hetkel samamoodi isepäiseks muutuda ja parteiaparaati õõnestama asuda.

Valimised on ühele keskmisele erakonnale kui fentanüül, mis paneb nad vaid ühe eesmärgi nimel rabistama, vahendeid valimata, konkurente kiskjalikult kõrvale heites. Pärast valimisi tulgu endistest staarliikmetest tühjadeks jäänud kohtadel või veeuputus. Samas, kellele ikka meeldiks sõuda edasi ühes paadis nende reeturitega, kes on teinud läbi – kasutades Yana Toomi väljendit – kättemaksuaktsiooni, konkureerides omade vastu.

Õnneks ma pole erakond ja ei pea valima kahe halva vahel: viskama väljas suurte häältemagnetitega oma enda edu panti või hoidma neid alles, soojendades rinnal reeturit, kellest ei tea iial, millal ta partei uuesti reedab. Jama lugu, kui minu üks kõige olulisemaid valuutasid võib muutuda hetkega räpaseks nagu pesemata raha.

Jaga lugu:
Hetkel kuum