Valida tuli halva ja veel halvema vahel

Väike valimisaktiivsus on märk, et Eesti on jõudnud stabiilse, “igava” demokraatia faasi, kus meie esialgne vaimustus vabadest valimistest on vaibunud.

Rahuolukorras võib valimistel pulli teha. Igal täisealisel kodanikul on õigus kandideerida. Tänavustel valimistel kandideerinud eakaim vanapaar enda poolt häält ei andnud, ühe hääle sai proua (92), aga härra (88) ennustas õigesti – kui naine talle häält ei anna, siis tema hääli ei saa. Ei saanudki. Keegi ei keela sellist lõbu. Noorim (16) sai koguni 25 häält!

Väikeses kogukonnas, kus mingil määral üksteist ning kandidaate tuntakse, on põhjust eelistada ja toetada üht või teist nendest. Suurtes kogukondades, eriti siis, kui tegemist on sundliitmise teel saadud suurvallaga, on nõutus ja ükskõiksus suurem. Pooltel saarlastel oli ükskõik, kes nende elu korraldama hakkab.

Paljud deklareerivad, et kuna nad ei tunne ega tea kandidaate piisavalt, ei lähe nad huupi valima. Mingis mõttes on neil õigus. Nagu tänavuse majanduse Nobeli preemia saanud Richard Thaler rõhutab: inimesed on tegelikult olemuselt ausad. Me võime valituid usaldada, ei pea kartma, et keegi on kandideerinud selle pärast, et siis saadud võimu kuritarvitada. Kuigi, võin ka eksida – Postimehes (17.10) on sünge lugu “Valijad usaldasid korruptante”.

Ikkagi, enamik valitud naisi ja mehi ei tarvitse olla kõige paremad, aga nad on head ning püüavad kindlasti oma ametis parimat. Et see alati välja ei tule, on objektiivselt paratamatu. Ja valimiskampaania ülepaisutatud lubadused ei ole mu meelest pettus, vaid – piltlikult öeldes - mink. Selleks, et laval paista normaalse näoga ning et su näoilmed oleksid saalis nähtavad, peab grimm olema normaalsest räigem, ka mehed krohvitakse üle. Tuleviku tegelikust kaunimana esitlemine on asi, mida tuleks võtta rahulikult.

Olen ise olnud kiriku hierarhias päris kõrgetel positsioonidel ning tean, kui väike on seal tegelikult manööverdamisruum. See on olnud mulle õpetlik kogemus, mis on teinud alandlikuks ka valitsuse resp omavalitsuse arvustamisel. Ei ole nii, et saad teha mida tahad. Vahel on valida ainult halva ja veel halvema vahel.

Just valimiste eel ilmus eesti keeles Rolf Dobelli “Selgelt mõtlemise kunst: 52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida”. Dobelli autoriteedid on Nassim Nicholas Taleb, Amos Tversky, Daniel Kahneman, Roy F. Baumeister ja rida teisi inimpsüühika tundjaid, kelle teoseid olen kasu ja mõnuga lugenud.

Ta analüüsib inimeste irratsionaalsust lahedal kombel ning tema lugemine valimiskampaania taustal oli tõeliselt vahva. Juba peatükkide pealkirjad: “Sohvritarkus: miks te ei tohiks uudistesaateid kunagi tõsiselt võtta?”, “Haruldase ihaldamine: miks maitsevad küpsised paremini siis, kui neid on vähe?”, “Õnnemängija eksitus: miks ei tasu uskuda saatuse tasakaalustavasse jõusse?” jne. Kuidagi ei saa vastu vaielda ta sedastusele, et enamik mõtlemisvigadest esineb mitmekesi koos. Ajus on kõik omavahel seotud. Neuronite võrgustik ulatub ühest ajupiirkonnast teise. Mitte ükski ajupiirkond ei toimi teistest lahus.

Selle raamatu teeb meeldivaks autori ausus: ta ütleb mitme mõlgutuse lõpul, nt “Tagantjärele tarkus”, et selle mõtlemisvea teadmine ei päästa veel ikka ja jälle selle lõksu langemast. Meie mõtlemist võiks võrrelda pigem advokaadiga ja mitte teadlasega, kelle jaoks on kõige olulisem puhas tõde. Advokaadid on osavad konstrueerima parimaid võimalikke põhjendusi juba paika pandud otsustele.