Kuidas valida presidenti?

Vabariigi president sümboliseerib Eesti rahva jaoks midagi suuremat ja tähtsamat kui selle institutsiooni tegelik riigiõiguslik roll. Tehniliselt, ehk Eesti riigi toimimise seisukohast, võiks riigireformi käigus tänase presidendiinstitutsiooni ära kaotada, muutes seejuures mõne teise põhiseadusliku institutsiooni pädevust ja toimemehhanisme. Ometi ei saa ega tohi seda vähemalt lähemate inimpõlvkondade jooksul teha, sest riikluse jaoks on ühteviisi tähtsad nii tegelikkus kui ka näivus, rääkimata sümboolsusest.

Kuidas siis peaksime tegutsema, et ei korduks aasta tagasi kirglikult, kuid põhiseaduse mõtte seisukohalt nadilt toimunud riigipea valimised?

Kirglikkust oli vabariigi presidendiinstitutsiooni kujundamisel erakordselt palju ka 90ndate alguses, kehtiva põhiseaduse ettevalmistamise aegadel. Taas lõid kired samal teemal lõkkele viimaste presidendi valimiste aegu, kus poliitintriigide tõttu põhiseaduse tähenduses normaalne valimiste protsess läbi kukkus. Kasutati ära lünka seaduses, mitte põhiseaduses. Seetõttu on igati loogiline ka aasta tagasi lahvatanud soov presidendi valimiste korda põhjalikult revideerida.

Tänu justiitsminister Urmas Reinsalu 4. oktoobri pöördumisele riigikogu esimehe poole on presidendi valimiskorra muutmine liikumas kirgede faasist pragmaatiliste arutelude faasi ning seda tuleb igati tervitada.

Kuna presidendi tähtsus on suurem tema tegelikust rollist, tuleb olla eriti ettevaatlik, et seda tähtsust ei devalveeritaks. Valimiste läbikukutamine seaduslünkade ärakasutamise teel on selgelt põhiseaduse autoriteedile kindaviskamine. Põhiseaduslike institutsioonide devalveerimine poliitikute endi poolt on riigiõiguslikust vaatevinklist hukatuslik, sest selline toimimine aina süvendab rahva võõrandumist võimust ja vastupidi. Seetõttu pole ka mingit mõtet pärast eri esinduskogude valimisi hädaldada, et valimisaktiivsus on madal. Selle tingib peavoolu poliitiliselt korrektse retoorika sisutus ja hambutus ühelt poolt ja põhiseaduslike institutsioonide moodustamise ja toimimise diskrediteerimine teiselt poolt.

Presidendi valimiskorralduse teemal on iseseisvuse taastamisest alates võidelnud kaks kontseptsiooni – parlamentaarne valimine ja rahva poolt otsevalimine. Põhiseaduse ettevalmistamise ajal olin presidendi otsevalimiste toetaja. President Lennart Meri viimase põhiseadusinitsiatiivi ettevalmistamise ajal aga muutsin meelt. Seda eeskätt riigiõiguslikel kaalutlustel, kuna otsevalimistel saadud presidendimandaat on disproportsionaalselt liiga tugev võrreldes põhiseaduses ette nähtud presidendi pädevuskataloogiga.

Hoolimata minu või teiste üksikute inimeste meelemuutustest (Siim Kallas näiteks on asunud toetama presidendi otsevalimist), jääb tõsiasjaks, et suur osa rahvast soovib presidendi otsevalimisi. Ometi ei ole see aga kõige sobilikum versioon Eesti riigi parlamentaarse mudeli edendamiseks. Mida siis teha? Poliitikas on vastus sellisele küsimusele väga lihtne: tuleb leida poliitiliselt mõistuspärane ja õiguslikult talutav kompromiss. Hoopis raskem on aga seda lihtsat vastust ellu rakendada.

Tundub, et minister Reinsalu 4. oktoobri initsiatiivis on leitud selline kompromiss, kus presidendi valimine antakse algusest lõpuni valimiskogu pädevusse. Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse esindajatest. Selline samm peaks omakorda veidi lepitama presidendi valimiste parlamentaarset ja otsevalimiste koolkonda. Igati tervitatav on ka valimiste protseduuri reguleerimine selliselt, et valimiste viimane voor lihtsalt peab lõppema presidendi äravalimisega ning möödunud aastal Estonias etendatud komejant  enam ei korduks.

Küll aga tuleks oluliselt muuta valimiskogu koosseisu kujundamise kontseptsiooni. Reinsalu initsiatiivi kohaselt koosneks valimiskogu 101 riigikogu liikmest ja 422 kohaliku omavalitsuse esindajast. Pole teada, kas sellise proportsiooni väljapakkumine oli kuidagi seotud tollal lähenevate kohalike valimistega. Loodan, et mitte. Igal juhul ei ole paslik ka uue valimissüsteemi kujundamisel liigselt eemalduda põhiseaduse mõttest, et presidendi peaks ära valima riigikogu.

Selleks, et eemaldumine parlamentaarsest kontseptsioonist ei oleks liiga drastiline, peaks valimiskogu koosnema 101 riigikogu liikmest ja 100 kohalike omavalitsuste esindajast, see tähendab, et valimiskogus peaks sümboolne enamus kuuluma parlamendile. Kui riigireformi käigus vähendatakse riigikogu liikmete arvu, tuleb ka valimiskogu liikmete arvu vähendada selliselt, et riigikogu liikmetele oleks valimiskogus tagatud üheliikmeline enamus. Tegemist ei ole poliittehnoloogilise võttega, tegemist on poliitilise ja riigiõigusliku signaaliga parlamentaarsest juhtrollist presidendi valimisel.

Teine aspekt, mis vajaks teistsugust lahendust, on kohalike omavalitsuste esindajate esinduskvootide määratlemine. Reinsalu initsiatiivi kohaselt on suurlinnadel valimiskogus 20 või 30 esindajat, samas kui kõige väiksematel on neid ainult 2. President peab olema kogu rahva president, ta peab olema võrdselt nii Kihnu kui Tallinna president.

Seetõttu ei ole millegagi õigustatud suurlinnadele ja teistele suurematele omavalitsuste drastiliselt suurema hulga valijameeste arvu andmine. Lähtudes 100 kohalike omavalitsuste valijamehest, tuleks esmalt anda igale kohalikule omavalitsusele üks valijamehe koht ning seejärel ülejäänud kohad ära jagada suuremate omavalitsuste vahel. Seegi oleks kompromislik lahendus, kus omavalitsuste suurust võetakse küll teatavas ulatuses arvesse, kuid mitte domineerivalt.