Reformi pikkade nugade päevad

Verine nuga  Foto: PantherMedia/Scanpix
Ahto Lobjakas • 15 november 2017
Jaga lugu:

Hanno Pevkuril on kuldne võimalus läbi raiuda Reformierakonda mineviku külge aheldav nabanöör, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Suurim viga, mille Reformierakonna strateegid kuni viimase aastani tegid, oli arvata, et Reformi Keskerakonna muutumine ei muuda. Selle tulemusena tabas Keski renessanss Savisaart kaua karguna kasutanud Reformi ootamatult. Kalkulatsioon oli ilmne: Savisaar, kui ta kunagi langeb, jätab endast maha lõhenenud partei, mille venelaste hääled vältimatult viltu tõmbavad. Rahvuskonfliktile mängimine pidanuks nii olema lihtsamgi kui 2011. ja 2015. aasta riigikogu valimistel. Korraks näis, et nii lähebki, kuid kui Mihhail Kõlvart ja Mihhail Korb üsna Toomi kuristiku servalt tagasi tõid, oli Jüri Ratas võitnud.

Keskerakonna võit kohalikel valimistel, nii Tallinnas kui üle Eesti, pani pitseri uuele poliitilisele reaalsusele, milles koalitsioonide tõmbekeskus on Reformi asemel Kesk. Reform, mis ülejäänud Eestis tegi mittemidagiütlevat kampaaniat, ratsutas Tallinnas vanade tuuleveskite peale — ning ratsutas lati alt läbi. Erakonna tulemus paranes veidi, kuid võimust nii linnas kui riigis ollakse endisest kaugemal. Ning see on see, mis loeb. Kristen Michal, Tallinna kampaania juht ning Hanno Pevkuri erakonnasisene nemesis, avastas end olukorrast, milles ükski poliitik end näha ei taha: tal puudus partei jaoks plaan B. Pevkur, kes oma lühikese valitsemisaja jooksul Reformi esimehena on pigem paistnud toolisoojendajana, on asunud eduseisu realiseerima. 

Kohe valimiste järel positsioneeris ta Reformi radikaalselt ringi: rahvuspõhine vastandamine peab kaduma, vaja on venekeelsete kõnetajaid. Tegemist on kaotuse tunnistamisega, kuid Pevkuri vaatepunktist paradoksaalselt võitja positsioonilt. Iga plaan on parem kui plaani puudumine.

Küsige Michalilt. Michal vaikib

Silvergate'i peatõstmine oli asjaosaliste jaoks ilmselt ennustatav. Võibolla ongi siin lihtne seletus Kärt Anvelti liblikana hõljunud ja mesilasena nõelanud küsimusele EPLi hiljutises intervjuus Pevkuriga: kas Michal läheb 2019. aasta riigikogu valimistele Reformierakonna nimekirjas? Kui nii, siis on Pevkur Reformi pikkade nugade päevadeks kaua valmistunud. Ka Michal võis lõppu tulemas näha juba jaanuaris, kui ta erakonna esimehe valimistel viitas oma kõnes toona pehmelt öeldes kummaliselt ka Pevkuri nime esinemisele kilekotiraha puudutavates prokuratuurimaterjalides.

Igal juhul on Pevkuril nüüd kuldne võimalus läbi raiuda Reformi mineviku külge aheldav nabanöör. Korduvalt, rõhutatult ja resoluutselt ongi ta viimastel päevadel soovitanud ajakirjandusel ja teistel huvilistel taaselustunud Silvergate’i puudutavad küsimused adresseerida üksnes Michalile. Michal on vaikinud. 

See jätab õhku kaks küsimusteblokki. Esiteks, Michali langemine tähendab lõplikke kardinaid tagatoana tuntud seltskonnale Reformis. Arto Aas ja Kalle Palling on tegevpoliitikutest nimed, kelle kohal Silvergate täna saatuslikult ripub. Kalev Lillo langes varjusurma eelmistel riigikogu valimistel, jäädes valimata Reformi üldnimekirja kaheksandalt realt. Keit Pentus-Rosimannuse väljavaated on hävitanud Autorollo afäär, mis ilmselt mitte juhuslikult ei sisalda mitte vähe Silvergate’ist tuttavaid poliittehnoloogilisi motiive. Küsimus on seega Pevkuri liitlastest partei reformimisel. Iseenesestmõistetavad nimed on Kaja ja Siim Kallas ning Urmas Paet. Vähemalt kaks neist on muuhulgas võimelised mõistlikult kõnetama ka venekeelset valijat. Huvitavam on aga praeguse puhastuse efekt Reformi noorematele kohortidele: kas seal on iseseisvad tegijaid ja ambitsioone, kes tühja ruumi täidaksid — või on sarnaselt Savisaare Keskiga ebaloomulik valik lasknud tõusta vaid käsutäitjaist konformistidel?

Michal astub kõrvale?

Viimase küsimusega haakub omakorda küsimus Michali valikutest. Kui tal peaks tõesti täna puuduma koht järgmises valimisnimekirjas, siis on valikud üsna drastilised: astuda kõrvale hea või halva kaotajana. Esimene nõuaks märkimisväärset iseloomu. Teine tähendaks ilmselt katset kogu partei endaga sügavikku kaasa tõmmata. Muud perspektiivi ei pruugi talle paistagi.

On kaheldav, et Michalile leiduks kohta mõnes teises erakonnas (EKRE?). Erasektor võib mööda vaadata asjaolust, et nagu enamusel põlvkonnakaaslastel puudub Michalil töökogemus väljaspool erakonda. Samas on tal kindlasti fenomenaalne sissevaade poliitika telgitagustesse. Kuid siingi on aeg edasi liikunud: üks Silvergate’i käegakatsutavatest mõjudest on olnud ühiskondliku valuläve langus poliitilise korruptsiooni talumisel. Julge peab olema see firma, kes plekilise kampsuniga poliitikule temaväärilise koha leiab.

Jääb võimalus, et Michal ei loobu võitluseta. See tähendaks Reformi hüppeliigese läbilõikmaist aastateks, peegelpilti saatusest, mida erakonna strateegid lootsid Keskile pärast Savisaare langemist. Keski tänane ülemvõim tsementeeruks. Üks võimalik areng oleks sel juhul Reformi lagunemine. Varemetest oleks potentsiaali välja kasvada ühel pärisliberaalsel erakonnal. Nõrgukesel, kuid esimesel Eestis viimase 20 aasta jooksul.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt