Julged siirduvad sogasesse vette

Taani päritolu investeerimispangal Saxo Bank on juba aastaid olnud tavaks uue aasta saabudes tulla välja pööraste turuprognoosidega, mis ei ole küll panga ametlik majavaade, kuid millel on potentsiaali raputada üldiseid seisukohti ning mis pakuvad riskialtile investorile võimalust liikuda seniste trendide murdumise ootuses laiale avalikkusele risti vastupidises suunas, aitavad avastada midagi uut ja põnevat. Mehhiko peeso kursi kiire tugevnemine USA dollari suhtes, Itaalia pankade aktsiate hinnaralli ning bitcoini paraboolne tõus kaunistavad Saxo Banki 2017. aastaks tehtud ennustusi, samal ajal kui mündi teisele poolele jäävad Suurbritannia Brexitist loobumise, vase hinna kiire kukkumise ning Föderaalreservi katastroofi äärele sattumise prognoosimine.

Bitcoin oli vaieldamatult möödunud aasta suurim staar, mille hinna liikumine on ületanud kauge kaarega ka Saxo Bankilt 2016. aasta lõpus 775 USA dollari tasemelt tuntuimale krüptorahale antud 2100 USA dollarilist hinnasihti. USAs hiljuti tehtud küsitlus näitas, et kolm neljandikku ameeriklastest ei osanud oma sõnadega bitcoini olemust selgitada, samal ajal ei takistanud see pisiasi neil rahaliselt selle peale panustamast.

Bitcoini ümber toimuv hüsteeria on osa keskpankade rahatrükist alguse saanud protsessist, kus ajaloolise keskmise tootluse saamiseks tuleb investoril võtta üha enam riske. Esmalt liiguti investeerimisjärgu võlakirjadest spekulatiivsetesse võlakirjadesse, sealt edasi dividendiaktsiatesse, mis tõusvate hindade ja langevate tulumäärade tingimustes vahetati kasvuaktsiate vastu. Järgmine rong viis investorid ühisrahastuse imelisse maailma, mille kõrged tulumäärad, negatiivsete tagasilöökide puudumine ning regulatsioonide vähesus olid piisavad argumendid portfelli likviidsuse vähemalt osaliseks ohverdamiseks. Kõik on hästi sinnamaani, kuni investor oskab hinnata oma portfelli koguriski. Heade investeerimisvõimaluste vähesus, meedias levivad üha riskantsemate instrumentide edulood ning palju vaba raha on kokku seganud sellise eliksiiri, mis kipub ka kogenud investoreid uinutama.

Aasta 2017 läheb finantsmaailma ajalukku erakordselt madala volatiilsusega, mida isegi Donald Trumpi saamine USA presidendiks või Põhja-Korea raketikatsetused pole suutnud heidutada. Investorid kardavad aktsiate hinna tõusust ilma jääda ning igat väiksemat korrektsiooni on kasutatud positsioonide täiendamiseks. See kõik on kaasa toonud olukorra, kus esimest korda ajaloos on maailma enimkaubeldaval S&P 500 aktsiaindeksil möödunud juba üle 400 kauplemispäeva järjest ilma viieprotsendilise languseta. Kahtlemata erakordne saavutus, kuid kahjuks liigume iga järgneva päevaga sammu võrra lähemale selle pika trendi murdumisele. Maailma aktsiaturgude kapitalisatsioon läheneb sajale triljonile dollarile, olles 2009. kriisi haripunktist kasvanud üle kolme korra. Mis saab edasi? Kas peaksime muutuma murelikuks?

Jättes kõrvale geopoliitilised sündmused, mille üle meil puudub kontroll, tasub nutikal investoril keskenduda maailma juhtivate keskpankade tegevusele. Viimase kümne aasta jooksul on Föderaalreservi bilansimaht kasvanud ühe triljoni dollarilise algtasemega võrreldes neli ja pool korda. Veebruari alguses Janet Yelleni asemel USA keskpanga presidendiks saav Jerome Powell on tuntud karmima rahapoliitika austajana, mistõttu on oodata majanduse stiimulite vähendamist ning mõõdukat intresside tõusu. USA kaheaastase võlakirja tulusus ületab juba napilt S&P 500 oodatava dividendimäära, mis võib riskikartlikumad investorid panna oma positsioone üle vaatama.

Kui USA kümneaastase võlakirja tulusus peaks ületama kolme protsendi taseme, saame tõenäoliselt näha konservatiivsema raha liikumist aktsiatest võlakirjadesse, sest aktsiate tulumäär ei kompenseeri enam piisavalt täiendavalt võetud riski. Kõrgemad intressimäärad vähendavad ka korporatsioonide enda aktsiate tagasiostmist laenuraha arvel, mistõttu ka teine oluline aktsiahindade toetaja on vaikselt turult tagasi tõmbumas. USA ettevõtete aktsiad, mis kauplevad oma viimase kümne aasta keskmiste suhtarvudega võrreldes niigi veerandi võrra kallimal hinnatasemel, vajavad edasise tõusu õigustamiseks suurepäraseid majandustulemusi, mis stiimulite vähendamisel pole aga enam nii lihtsasti saavutatav.

Probleemid USA aktsiaturgudel on ajalooliselt alguse saanud hetkel, kui lühiajaliste võlakirjade intress ületab pikaajaliste võlakirjade intressi, indikeerides elementaarsete majandusreeglite puudumist. Praegu on sinna veel pisut minna, aga kindlasti tasub aktiivsel investoril seda näitajat radaril hoida.

Euroopa, mis oma majandustsüklis on USAga võrreldes vähemalt aasta aega maas, saab nautida madalamat intressitaset kauem ning investorid eelistavad veel mõnda aega piirkonna aktsiaid võlakirjadele esimeste selgelt kõrgema tulumäära tõttu. Sisuliselt polegi Euroopast võimalik võlakirjadega inflatsiooni ületavat tootlust saada, sest piirkonna spekulatiivsete võlakirjade tootlus on võrreldav USA kümneaastase võlakirja tootlusega. Alanud aasta suurimateks võitjateks võivad kujuneda Jaapan ja Vaikse ookeani regioon koos arenevate turgudega. Esimest toetab jätkuvalt Jaapani keskpanga rahapoliitika ning teisi soodsam hinnatase koos tõusvate energiahindadega.

Odav raha on viimaste aastate jooksul taganud aktsiate ja võlakirjade kiire hinnakasvu. Nii kurb kui see ka ei ole, siis on turgude lähiaastate keskmine tootlus ajalooliste numbritega võrreldes langemas, sest üha tärkav inflatsioon ning kallinev raha paneb mõneks ajaks investeeringute tasuvuse pendli teises suunas liikuma. Iga loos enam ei võida, indeksiinvesteerimise populaarsus saab väikese tagasilöögi ning juba surnuks kuulutatud fundamentaalanalüüs tagab taas edu. Oodata on turgude volatiilsuse tõusu, mis võimaldab tarkadel investoritel püüda sogases vees suuremat kala. Väiksema kogemusega investoritel on mõistlik tormisema ilma saabudes seilata vaid kodulähedastes tuttavates vetes.