Üks võimalus oleks klammerduda mineviku külge ning loota, et kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise ja fossiilsete kütuste kasutamise piiramise abil õnnestub olukord stabiliseerida. Kahjuks on selline soovmõtlemine laialt levinud. Paraku oleks pidanud nende meetmetega alustama juba tööstusrevolutsiooni algusajal. Praegu on käivitunud pidurdamatud protsessid, mis viivad jääaja lõpule. Sestap tuleb loobuda asendustegevustest ning asuda aegsalt tegutsema uue reaalsuse võimalikult valutuks vastuvõtmiseks.
Merepinna tõusu tõttu hakkab meie kodumaa kahanema. Esimestena hakkavad uppuma saared ning Lääne-Eesti. Maa päästmine piki käänulist rannajoont tamme ehitades kujuneks väga kalliks. Tunduvalt mõistlikum oleks teadlikult loobuda perspektiivitutest piirkondadest ning võtta merele kaotatud maa tagasi hoopis Väinamere kuivendamise näol. Suure väina, Voosi kurgu, Soela väina ning Hari kurgu sulgemiseks trapetsikujulise ristlõike ning pealt 50 meetri laiuste tammidega kuluks ligikaudu 21,44 miljonit kuupmeetrit moreeni. See tundub vaid esmapilgul palju, sest põlevkivi kättesaamiseks kooritakse igal aastal ligikaudu 6,8 miljonit pinnast. Kui see kogus õigetes kohtades merre kallata, saaks teoreetiliselt kolme aastaga tammid valmis. Reaalsuses kujuneks projekt aastakümnetepikkuseks pingutuseks, kuna vaja oleks ehitada pargased, dredžid, lüüsid, pumbajaamad, kindlustada kaldad, asendada riimvesi järk-järgult mageda veega, pumbata ka see välja ning viimaks hakata endist merepõhja kasutuskõlblikuks maaks muutma.
Kuiva jalaga saartele
Projektist saadav otsene kasu 2200 ruutkilomeetri kuiva maa, Haapsalu Veneetsia saatusest päästmise ning Hiiu- ja Saaremaa püsiühenduse näol oleks kõigest jäämäe veepealne osa. Oskusteave suurte kuivendustööde kohta oleks uppuvas maailmas kuldaväärt. Kui tänapäeval pöördutakse uputuste vältimiseks hollandlaste poole, siis pärast Väinamere kogemust võiks ka Eesti selles valdkonnas sõna sekka öelda. Kas me just maailma mastaabis tegijaks saame, kuid regionaalses mõttes küll. Näiteks meie lõunanaabrid jõuavad varem või hiljem tõdemusele, et pealinna Riia päästmine in situ on tunduvalt keerulisem kui koostöös Eestiga Irbe väina sulgemine.
Lisaks kasulikele taimedele ja loomadele toob kliima soojenemine meile ka patogeene, mille tulekuks peab hakkama aegsalt ettevalmistusi tegema. Kuigi tänapäeval suudetakse paljusid haigusi ravida, oleks mõistlikum tegeleda hoopis ennetusega. Senimaani on jahe kliima kaitsenud meid sääskede levitatavate haigust eest. Tulevikus pole aga välistatud, et lisaks vanale tuttavale malaariale ja tulareemiale hakkavad meid kimbutama ka zika, dengue, kollapalavik ning Lääne-Niiluse palavik. Arvestades märgalade rohkusest tingitud sääskede suurt arvukust, võib olukord muutuda kriitilisemaks, kui me arvatagi oskame. Epideemiate vältimiseks tuleb paratamatult asuda kuivendama soid, et sääskede elupaiku likvideerida. See 22,3 protsenti Eesti pindalast, mis praegu näib meile veel puutumata looduse pärlina, muutub tulevikus ohtlikuks palavikusooks, mis muudab elamiskõlbmatuks ka ümbritsevad alad.
Kindlasti tuleb renoveerida ka juba olemasolevat, kuid kahjuks amortiseerunud kuivendussüsteemi. Lisaks rahva tervise hoidmisele teenib maade kuivendamine ka majanduslikke huve. Olukorras, kus planeedi rahvastik kasvab, kuid haritava maa pindala väheneb, muutub toit paratamatult kallimaks. Sestap hakkab iga maaparandusse investeeritud sent raha tagasi teenima.
Immigratsioonisurve kasvab
Jääaja lõpu saabumine nihutab kliimavöötmeid pooluste suunas. Globaalses mastaabis vaadatuna ei tohiks selles midagi katastroofilist olla, kuna palju maad vabaneb liustike alt ning igikeltsa sulamine teeb maaharimise võimalikuks ka aladel, kus see varem võimatu oli. Paraku tabab kõrbestumine piirkondi, kus omal ajal toimus naftast saadud jõukuse toel demograafiline plahvatus. Kuna kliimamuutuse tõttu tekkinud sõjalised konfliktid muudavad need piirkonnad veelgi elamiskõlbmatumaks, on oodata massilist emigratsiooni Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast. Jääst vabanenud aladele Kanadas, Siberis või Antarktikas uudismaad harima nad vaevalt pürgivad, pigem jätkub tung juba niigi ülerahvastatud Euroopasse. Senimaani on nad Eesti ära põlanud väikeste sotsiaaltoetuste tõttu, kuid see ei pruugi nõnda jääda. Kuigi meie elatustase jääb praegu alla Euroopa keskmise, võime tulevikus muutuda kuritegevuse, terrorismi, getostumise ja rassilise rõhumise eest põgeneva nn white flight’i sihtkohaks.