Aeg on valmistuda jääaja lõpuks

Üks jääaeg hakkab läbi saama. Poolused vabanevad jääkilbist ning sellesse aheldatud vesi tõstab ookeani pinna taas normaalsele tasemele. Ees ootab sooja ja niiske kliimaga viljakas ajastu, mis võib kesta miljoneid aastaid. Inimkonnale tekitab see muutus lühemas perspektiivis probleeme, kuna üle ujutatakse tihedalt asustatud rannikualad ning senised viljakad piirkonnad kõrbestuvad. Õigupoolest on juba vallandunud teine suur rahvasteränne, mis peagi ületab eelmise nii mastaabi kui ka vägivalla poolest.

Õnneks asub Eesti piirkonnas, mis võib kliima soojenemisest ka võita. Vegetatsiooniperioodi pikenemine mõjub positiivselt põllumajandusele ja metsandusele. Leebemad talved võimaldavad kasvatada paremaid sorte, mis seni siinmail külma tõttu võimatu oli. Lisaks hakkab vähem energiat kuluma kütmisele. Paraku teadsid juba vanad roomlased, et ubi mel, ibi fel. Emake loodus pakub lisaks hüvedele ka probleeme, millest tõsisemat tähelepanu nõuavad merepinna tõus, uute patogeenide sissetung, liigniiskus ja immigratsioon.

Soojenemist peatada ei saa

Üks võimalus oleks klammerduda mineviku külge ning loota, et kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise ja fossiilsete kütuste kasutamise piiramise abil õnnestub olukord stabiliseerida. Kahjuks on selline soovmõtlemine laialt levinud. Paraku oleks pidanud nende meetmetega alustama juba tööstusrevolutsiooni algusajal. Praegu on käivitunud pidurdamatud protsessid, mis viivad jääaja lõpule. Sestap tuleb loobuda asendustegevustest ning asuda aegsalt tegutsema uue reaalsuse võimalikult valutuks vastuvõtmiseks.

Merepinna tõusu tõttu hakkab meie kodumaa kahanema. Esimestena hakkavad uppuma saared ning Lääne-Eesti. Maa päästmine piki käänulist rannajoont tamme ehitades kujuneks väga kalliks. Tunduvalt mõistlikum oleks teadlikult loobuda perspektiivitutest piirkondadest ning võtta merele kaotatud maa tagasi hoopis Väinamere kuivendamise näol. Suure väina, Voosi kurgu, Soela väina ning Hari kurgu sulgemiseks trapetsikujulise ristlõike ning pealt 50 meetri laiuste tammidega kuluks ligikaudu 21,44 miljonit kuupmeetrit moreeni. See tundub vaid esmapilgul palju, sest põlevkivi kättesaamiseks kooritakse igal aastal ligikaudu 6,8 miljonit pinnast. Kui see kogus õigetes kohtades merre kallata, saaks teoreetiliselt kolme aastaga tammid valmis. Reaalsuses kujuneks projekt aastakümnetepikkuseks pingutuseks, kuna vaja oleks ehitada pargased, dredžid, lüüsid, pumbajaamad, kindlustada kaldad, asendada riimvesi järk-järgult mageda veega, pumbata ka see välja ning viimaks hakata endist merepõhja kasutuskõlblikuks maaks muutma.

Kuiva jalaga saartele

Projektist saadav otsene kasu 2200 ruutkilomeetri kuiva maa, Haapsalu Veneetsia saatusest päästmise ning Hiiu- ja Saaremaa püsiühenduse näol oleks kõigest jäämäe veepealne osa. Oskusteave suurte kuivendustööde kohta oleks uppuvas maailmas kuldaväärt. Kui tänapäeval pöördutakse uputuste vältimiseks hollandlaste poole, siis pärast Väinamere kogemust võiks ka Eesti selles valdkonnas sõna sekka öelda. Kas me just maailma mastaabis tegijaks saame, kuid regionaalses mõttes küll. Näiteks meie lõunanaabrid jõuavad varem või hiljem tõdemusele, et pealinna Riia päästmine in situ on tunduvalt keerulisem kui koostöös Eestiga Irbe väina sulgemine.

Lisaks kasulikele taimedele ja loomadele toob kliima soojenemine meile ka patogeene, mille tulekuks peab hakkama aegsalt ettevalmistusi tegema. Kuigi tänapäeval suudetakse paljusid haigusi ravida, oleks mõistlikum tegeleda hoopis ennetusega. Senimaani on jahe kliima kaitsenud meid sääskede levitatavate haigust eest. Tulevikus pole aga välistatud, et lisaks vanale tuttavale malaariale ja tulareemiale hakkavad meid kimbutama ka zika, dengue, kollapalavik ning Lääne-Niiluse palavik. Arvestades märgalade rohkusest tingitud sääskede suurt arvukust, võib olukord muutuda kriitilisemaks, kui me arvatagi oskame. Epideemiate vältimiseks tuleb paratamatult asuda kuivendama soid, et sääskede elupaiku likvideerida. See 22,3 protsenti Eesti pindalast, mis praegu näib meile veel puutumata looduse pärlina, muutub tulevikus ohtlikuks palavikusooks, mis muudab elamiskõlbmatuks ka ümbritsevad alad.

Kindlasti tuleb renoveerida ka juba olemasolevat, kuid kahjuks amortiseerunud kuivendussüsteemi. Lisaks rahva tervise hoidmisele teenib maade kuivendamine ka majanduslikke huve. Olukorras, kus planeedi rahvastik kasvab, kuid haritava maa pindala väheneb, muutub toit paratamatult kallimaks. Sestap hakkab iga maaparandusse investeeritud sent raha tagasi teenima.

Immigratsioonisurve kasvab

Jääaja lõpu saabumine nihutab kliimavöötmeid pooluste suunas. Globaalses mastaabis vaadatuna ei tohiks selles midagi katastroofilist olla, kuna palju maad vabaneb liustike alt ning igikeltsa sulamine teeb maaharimise võimalikuks ka aladel, kus see varem võimatu oli. Paraku tabab kõrbestumine piirkondi, kus omal ajal toimus naftast saadud jõukuse toel demograafiline plahvatus. Kuna kliimamuutuse tõttu tekkinud sõjalised konfliktid muudavad need piirkonnad veelgi elamiskõlbmatumaks, on oodata massilist emigratsiooni Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast. Jääst vabanenud aladele Kanadas, Siberis või Antarktikas uudismaad harima nad vaevalt pürgivad, pigem jätkub tung juba niigi ülerahvastatud Euroopasse. Senimaani on nad Eesti ära põlanud väikeste sotsiaaltoetuste tõttu, kuid see ei pruugi nõnda jääda. Kuigi meie elatustase jääb praegu alla Euroopa keskmise, võime tulevikus muutuda kuritegevuse, terrorismi, getostumise ja rassilise rõhumise eest põgeneva nn white flight’i sihtkohaks.

Immigratsiooni puhul ei tohi lähtuda humanismist, vaid puhtalt pragmaatilistest kaalutlustest. Me ei pea vastu võtma inimesi, kes vajaksid meie abi, sest neid hakkab olema väga palju, liiga palju. Pigem tulgu need, kes oma osavate käte ja targa peaga suudaksid ise omale parema tuleviku kindlustada. Et selektsioon toimiks, peab Eesti vähendama tööealisele elanikkonnale mõeldud sotsiaaltoetusi. See võib küll regulaarselt korduvate majanduskriiside ajal sundida töötuid emigreeruma jõukamatesse riikidesse tööd otsima, kust neid on hiljem väga raske tagasi meelitada. Kuid siinkohal on valitsusel võimalik kasutada suuri kuivendus- ja maaparandustöid hoovana majanduse elavdamiseks kriisi ning jahutamiseks buumi ajal. Majanduse ülekuumenemise ohu korral saaks need tööd konserveerida, tööpuuduse suurenemisel aga taas käivitada. Töötu abiraha asemel töö pakkumine on igal juhul parem, kuna nõnda säilivad inimestel usk endasse, väärikus ja ka tööharjumus. Ainsaks probleemiks riiklike tellimustega tööjõuturu stabiliseerimisel võib kujuneda asjaolu, et poliitikud kipuvad mõtlema valimis-, mitte majandustsüklite kaupa. Loodetavasti on see ravitav.

Kokkuvõtteks sobiks parafraseerida lõiku "Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele". Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, mil sinust endast sõltub, kas kasutad ära kliima soojenemisest tulenevad võimalused või tembeldad need ületamatuteks probleemideks ning jääd passiivselt konutades oma saatust ootama.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.