Peeter Kungla • 23. jaanuar • 6 min
Jaga lugu:

#GR€€N€$T100.0 ehk meie reliikvia on põlismets!

Peeter Kungla
Peeter Kungla  Foto: Erakogu

SKT asemel peaksime rääkima RSKTst ehk rohelisest sisemajanduse kogutoodangust, kirjutab mikroettevõtja Peeter Kungla. Astugem väärikas samm maailma esimesse ešeloni keskkonnakaitses.

Miski pole enam püha: Keskerakond on võimul, õlle hind kahekordistus, kooseluseadus jõustus, Edgar Savisaar põrus valimistel, Rail Baltica tuleb, Eesti tüdrukuid müüakse välismaal (aga Eesti mees pühkigu suu puhtaks – isegi parlamendi asespiikri palgaga ei kannata osta), lõpuks jäi hümn ka mängimata ja mida kõike veel.

Selle peale võiks lausa džinni võtta. Ja eks võtsin ka. Pealegi veel kodumaisest kaubandusvõrgust – pühade ajal võib ju priisata. Ja otsekui selle kõige rõhutamiseks tõi selle aasta esimesel päeval Vahur Kersna minu ja kõigi teiste ERRi sõprade silmade ette Urmas Oti, isekuulutanud materialisti ja hedonisti saaga. Selle üks meeldejäävamaid hetki: särav ja sarmikas mister Ott, varjates silmi šikkide päikeseprillide taha, vastas avameelselt stuudiosse tulnud õhkavate daamide küsimustele. Kui üks neist küsis, kas talle midagi ka püha on, ei osanud ta eriti midagi välja tuua.

Kui aga möödunud aasta eestlaste kohta midagi ütles, siis seda, et meie loodus on meile püha ja võib-olla kirjutaks sellele alla isegi kadunud Urmas Ott.

Et mets on meie pühamu, näitas ilmekalt tugev vastuseis raudtee-ehitusele, poleemika plaanitava “miljarditehase” ja Reidi tee ümber, Valdur Mikita raamatu müügiedu, avalikkuse kired metsaraie- ja energeetikateemadega seoses ning sellest nimistust ei saa loomulikult puududa ka Haabersti hõberemmelga jant.

Aga kõigi nende asjadega on see häda, et nende ümber on paks kahtluse ja segaduse loor (välja arvatud Valdur Mikita, kelle teose edus ja kvaliteedis pole mingisugust kahtlusekübet) ja kuidas asjad päriselt on, selgub alles pärast, kui on juba hilja. Umbes nagu pärast saagimistöid pajupuu ringe loendades.

Et kuidas selle asjaga siis on?

Maitsekates kostüümides naised ja kallites ülikondades mehed ütlevad, et kõik on hästi ja tegelikult tuleks veelgi enam saagida-kaevata, sest vastasel korral upume kõik vaesusesse ja ohakad hakkavad parketi vahelt välja murdma. Koledates kampsunites mehed ja loomavabalt riietatud naised ütlevad jälle, et ongi lõpp käes ja kui päris minekule veel ei taha, tuleb iga vähemalt poolemeetrine taim range režiimiga looduskaitse alla panna. Tõde on loomulikult kuskil vahepeal, aga ta on sedavõrd kompleksne ja nüansirikas, et aritmeetilise keskmisega seda kinni ei võta.

Kuid ühiskondlik arutelu muidugi nüansse ei salli ja kõige parem oleks veel, kui oleks mingi üks ja kindel number, millega lajatada ja naabriga võrrelda, edetabelisse panna ja kasvatada. Siis oleks puust ja punane, kõik saaksid asjast õigesti aru ja kes ei saa, selle saab kohe lolliks tõrvata. Siis on süda ka veel rahul.

Sellist indeksit oleks minul oma peaga raske välja mõelda ja ilmselt lõpeks see aktsiisilaekumise märgatava paranemisega I kvartalis, kuid – Taara olgu kiidetud – on targemaid inimesi kui mina.

Näiteks William Nordhaus, James Tobin, Yusuf Ahmad, Edward Kokkelenberg ja paljud teised, kelle vaimutöö tulemusena on sündinud ökonoomiline suurus green gross domestic product ehk GGDP. Eestindame ta kohe ära ka – roheline sisemajanduse kogutoodang.

Mis on RSKT?

RSKT on lühidalt öeldes majanduskasvu indeks, milles võetakse traditsioonilise SKT sisse arvesse ka keskkonnamõjusid. Teiste sõnadega: keskkonnakahju arvestatakse rahalisse vääringusse ja võetakse majanduskasvust kui peamisest poliitikate edu indikaatorist maha.

Tegu pole kaugeltki uue ideega, selle alged ulatuvad aastasse 1972 ja 2004. aastal teatas kõigist maailma liidritest just Hiina Rahvavabariigi riiginõukogu esimees Wen Jiabao, et Hiina võtab RSKT peamiseks valitsuse töö edukuse hindamise kriteeriumiks. Esimest raportit 2004. aasta kohta esitleti 2006. aastal ja selgus, et rahalises vääringus on keskkonnareostuse kahju üle 3 protsendi riigi majandusest. Saabus karm tõehetk – varem ilusana näinud majanduskasvu hakkasid varjutama kuhjuvad tõendid loodusreostusest ja majanduskasvu number muutus nullilähedaseks. Kuna selline tulemus ei olnud poliitiliselt vastuvõetav, siis suruti järgnev raport maha ja 2007. aastast läks kõik vanaviisi edasi, kuid idee ei ole kaugeltki surnud ja praegu ajab juuri mulda järgmise hiiglase pinnal – Indias.

Eeltoodud näide illustreerib kõnekalt, kuivõrd tõhus vahend on RSKT, toomaks vastutust ökosfääri ees poliitilisse sfääri. Ta sunnib loodusvarandust enam väärtustama ja väärindama, tõstab rohelise majandamisviisi nišist peavoolu ja teeb vabale turumajandusele kohaselt selgemaks toodetavate kaupade ja teenuste õige hinna meie kõigi jaoks.

Kuidas käib mõõtmine?

Kindlasti on vaidluse koht see, mida täpselt ja kuidas peaks RSKT mõõtmisel arvestama. Maailmas on käibel erinevaid mudeleid, mille hulgast valida, aga võib-olla on mõni meist koguni nii nutikas, et teeb mõne uue.

Urmas Ott tegi 1994. aasta lõpu puhul intervjuu president Lennart Meriga, kes ütles talle, et ta ei taha, et Eestist tuleks mingisugune keskmine riik. SKT poolest inimese kohta see 2017. aastal nii on, enam-vähem täpselt isegi. Alanud aasta numbrimaagia on selline, et riiklust saab 100, taasiseseisvumisest 27 ja sajandit 18 aastat, kõik on sellised küpsusse astumist sümboliseerivad numbrid ja küpsusse astumine tähendab kindlasti ka vastutuse võtmist.

Meeldib see kellelegi või mitte, aga selle sajandi läbiv suur teema paistab olevat kliimamuutus ja keskkond. Tõsi, meil pole asjad kaugeltki kõige hullemad ja ka Eesti mõju kliimale mistahes mõttes pole teab mis suur. Samas võis mööndustega sama öelda ka Eesti rolli kohta IT-sfääris 1996. aastal, kui algatati tiigrihüpe. Õigel ajal rongile astudes on ka väikesel, kel trügimiseks massi vähe, võimalik esimeses klassis istuda. 25 aastaga viie rikkaima riigi hulka me ei saa, aga väärtustades seda, mis meile tõeliselt kallis, saame astuda küpse ja väärika sammu maailma uhkesse esimesse ešeloni keskkonnakaitses.

Sel aastal valmistuvad erakonnad riigikogu valimisteks. Keskerakond otsib (endiselt) endas muutusi, Reformierakond ei otsi midagi, IRL otsib iseennast, Vabaerakond otsib (endiselt) maailmavaadet, rohelised otsivad “rohelist”, sotsid otsivad tüli EKREga ja EKRE otsib möödunud aegu. Mina soovitaksin otsida midagi, mida leiti isegi Hiina Kommunistlikus Parteis.

Ilmselt nagu hiinlastel, tuleb ka meil esialgu ehmatav tõehetk. Võib-olla mitte nii ränk, aga ikka. Ent olles vähemalt sõnades lääne ühiskond, mis on väärtuspõhine ja samal ajal ka väike vaba riik, kes ei pea pidevalt oma mõjuvõimu ja režiimi püsimise pärast muret tundma, suudame ehk selle mõru pilli alla neelata.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt