Eesti edu – helesinine rahvuslus

Rahva sisemisest soovist oleme põhiseaduse järgi rahvusriik. Eesti riik on vahend, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aja. Aga milleks? Miks on eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aja vaja? Kui see küsimus ei saa rahulikku ja mõistuspärast vastust, ähvardab rahvuslus muutuda ajapikku radikaalide ja fanaatikute pärusmaaks. Kui miski lihtsalt on, siis järgmiseks ei tohi selles enam kahelda, veel samm edasi on see mõnede silmis ainuõige ja kõik muu tuleb hävitada. Natsionalistlik äärmuslus on sama jube kui religioosne. Euroopa on viimase saja aasta jooksul kannatanud mõlema all.

Eesti identiteedil on oht olla surmaheitluse pidaja, kannataja ja vimmakandja identiteet. On oht defineerida end negatiivse ja vastandava, mitte positiivse ja loova kaudu. See oleks Sinimägede, küüditamiste ja rassismi rahvuslus. Vaenlase, ohu ja trauma rahvuslus. Vihase võitluse, aga küllalt vähese iseenda rahvuslus. Sünge, tumesinine rahvuslus. Seda leidub murettekitavalt palju.

Võiks arvata, et keelelis-kultuuriline identiteet, mida tänapäeval nimetame rahvustundeks, on meile intuitiivselt oluline, sest aitab hoida inimkonda vajalikult mitmekesisena. Esmane tasand on eri keeltes mõtlemise väärtus iseenesest. Meie ja soomlased, kel pole grammatilist tulevikuvormi, olevat paremad säästjad, sest meie jaoks tulevik ongi juba olevik. Sakslased kipuvad võtma jälle vähem laenu, sest saksa keeles tähendab sama sõna nii võlga kui ka süüd.

Teine ja võib-olla olulisemgi tasand, kuidas keelte ja kultuuride paljusus viib inimkonda edasi, on tekkiv paljudes laborites katsetamise – või paljudesse idufirmadesse investeerimise – olukord. Kui iga rahvas, moodustades oma keele põhises sisesuhtlussfääris natuke nagu omaette maailma, nuputab oma eripärases olukorras ise, kuidas midagi paremini teha, siis puhtstatistiliselt on heureka-hetkede tõenäosus suurem. Kui eestlased oleks 19. sajandil saksastunud või venestunud, poleks ilmselt loodud ega taastatud Eesti Vabariiki ning poleks tekkinud olukorda, mis kinkis maailmale X-tee ja tõestas, et e-demokraatia on võimalik.

Samal ajal on tervislik paras mitmekesisus. Uuringud kinnitavad ühtlasi, et liiga kirjus seltskonnas on raske tekkima usaldus, mis omakorda halvab organisatsiooni tegevuse. Ajalugu on täis näiteid, kus võõrapärane oli mõistmatu, mõistmatu tekitas hirmu, hirm viha ja vägivalda. On suurepärane, et esimest korda ajaloos on meil inglise keele näol kujunemas sisuliselt kogu inimkonna ühine suhtluskeel. Me kasutame seda kehvasti, räägime igaüks oma keelt inglise sõnadega. Aga saame räägitud ja vastastikuse hirmu asemel jagame oma saavutusi. Inimkultuuri globaalne ingliskeelne kiht on nagu kohvinurk, kus ühiskontori eri nurkade iduettevõtjad või eri laborite teadlased kohtuvad ja vastastikku rikastavalt kogemusi jagavad.

Kuhu sobib siia venelaste vaenamine või eestlase määratlemine nahavärvi järgi? Ei sobigi. Rahvuslus tähendab pidada erinevaid keeli ja kultuure väärtuseks. Rahvuslane loob omaenda keeles ja selle mõttemaailmas midagi nutikat, sügavat ja ilusat, et see oleks nii endale rõõmuks kui ka inimkonnale kasuks. Rahvuslane seisab vikerkaarevärvilise lipu all, sest väärtustab mitmekesisust. Seevastu natsionalism tähendab pidada end kellestki paremaks, sest teine räägib teist keelt, elab teisal või teist moodi. Natsionalism vastandab ja lõhub. Rahvuslase ohtlikem vaenlane on tema mainet rikkuv natsionalist.

Et olla edukas, vajab Eesti loovat, helget, helesinist rahvuslust. Rahvuslust, mis selgelt ei ole natsionalism. Keelelis-kultuurilises mõttes eestlaseks ei saa lihtsalt hakata, ent igaühel peab olema võimalus eestlaseks saada. Tarku inimesi, kes on hingelt eestlased, on maailma miljardite seas ilmselt miljoneid. Need on inimesed, kes tunnevad end Eesti ühiskonnas ja komberuumis rohkem kodus kui seal, kus juhtusid sündima, võtavad omaks eesti keele ning viivad oma lapsi heasse eesti lasteaeda. Aegamisi peame hingelt eestlased maailmast üles leidma ja koju kutsuma. Läände on meil pakkuda kiirust ja nutikust, lõunasse võimalusi, itta vabadust. Rahvused muutuvad. Petersoni rahvuslus polnud Jannseni oma, mis polnud Jakobsoni, mis polnud Tõnissoni ega Pätsu, mis polnud Meri ega Krossi ega Laari moodi rahvuslus. Küsimus on, kuivõrd rikkalik on see värvipalett, millega eestluse järgmist pilti maalida. Sellest sõltub, kui tore on meil endil ja kui suurelt suudame panustada inimkonna ühisasja. Ühtlasi saavad olulist leevendust majandusprobleemid, nagu vähene innovatsioon, targa tööjõu puudus ja ebalev üleilmamüük.

Kaasav ja loov rahvuslus ei ole midagi abstraktset. Vastupidi, Eesti edu alusena sõltub see konkreetsetest praktilise elu otsustest. Kas me lahendame Eesti probleeme julgelt ja algupäraselt, luues midagi sellist, mis võibki sündida vaid Eestis? Kas ütleme sisseelajatele sõbralikult „Tere!“ ja aitame harjutada esialgu arglikku eesti keelt? Kas juhtidena teeme oma meeskonnad ka tegelikult mitmekesiseks, lisaks sugudele ja vanustele ka emakeele ja sünnipaiga poolest? Kas kogukonnas otsustame, et laste haridus peab kokku tooma, mitte eraldi hoidma? Kas riigina saame aru, et hingelt eestlasi tuleb maailmast otsida, et Eestit tuleb kõige paremas mõttes müüa? Kas ühiskonnana suudame võtta küpse hoiaku, öeldes, et eesti keel ja kultuur saab ühendada väga mitmekesiste taustadega inimesi? Ning ennekõike – kas inimestena jõuame vaikuses, igaüks iseenda vastu ausalt hingepõhjas äratundmisele, et enam ei ole vaja karta? Ei ole vaja karta olla uhke oma saavutuste üle ning ei ole vaja karta, et väljast tuleb vaid kuri. Meil on maailmale palju pakkuda ja paljudel on jõuda Eestisse kui ammuigatsetud koju.

Arvudes on oma maagia. 1818. aastal küsis saksakeelses Dorpati ülikoolis käiv Kristjan Jaak Peterson luuleridades oma kuulsaima küsimuse: “Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?” 1918. aastal, suurriikide ja impeeriumite ajastul, kuulutas Eestimaa Päästmise Komitee oma manifestiga välja eestikeelse Eesti Vabariigi, mis pidi olema turvaliseks koduks “kõigile Eestimaa rahvastele”.

 Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.