Eestimaa vajab edumanifesti

Me ei vaja suuri juubelinumbreid ega pidustusi, et mõelda julgelt ning esitada olulisi küsimusi. Ning pealegi, meil on ju eduka manifesti koostamise kogemus juba olemas. „Manifest kõigile Eestimaa rahwastele“ täitis oma eesmärgi: Eesti saavutas iseseisvuse. Eestlaste südikus ja julgus on tänaseni alles.

Kui unistame tõepoolest tuhandeaastasest Eestist, siis oleme alles vundamenti ehitamas. Tänasest sõltub, kas ehitame kuuri või pilvelõhkuja.

Singapur tundus 1965. aastal olevat hukule määratud, kuid ometi sündis üks maailma edulugusid. Tegemist on riigiga, mis on väiksem kui Hiiumaa ning mille territooriumi on aastate jooksul mere arvel juurde ehitatud enam kui Vormsi saare jagu (100 km²). Kui Eesti on suutnud oma SKT elaniku kohta 2,4kordistada (1993–2016), siis Singapuril on ette näidata 18,9kordne tõus (1967–1990). Mõlema puhul on arvestatud sama pikka aega pärast (taas)iseseisvumist, kuigi ajastud polnud samad.

Võiks öelda, et tollane Singapur oli vastu seina surutud. Erinevalt Eestist polnud seal oluliselt loodusressursse, energiat, haridussüsteemi ja haritust, tänavatel mässati ning naaberriigi kalleletungi oht oli vägagi suur.

Ometi on Singapur saavutanud kõik selle, mida meile valimiste ajal maha üritatakse müüa. Singapuri majanduskeskkond on üks maailma parematest. Ülimalt ärisõbralik, innovaatiline, dünaamiline, konkurentsitihe ning seal valitseb nulltolerants korruptsiooni suhtes. Singapuri madalad maksumäärad, oskustöölised, arenenud infrastruktuur ning hea asukoht meelitavad ligi aina rohkem välisinvesteeringuid. Ka kaitsekulutused on üpris suured – 3,4% SKTst. Tekib küsimus – kuidas nad seda teinud on?

Härra Lee Kuan Yewi peetakse üheks Singapuri asutajaks, kes valitses peaministrina kolm kümnendit. Tema meeskonda kuulusid Dr. Goh Keng Swee, keda peetakse Singapuri majandusime arhitektiks, ning Sinnathamby Rajanatnam, filosoof ja suur mõtleja. Just pikaajaline ja ühine valitsemine on üks edu põhjustest. Singapuril on olnud vaid kolm peaministrit, neist lühima staažiga on praegune peaminister, kel jookseb 13. valitsemisaasta. Eestil on seevastu olnud 50 valitsusjuhi ametiaega (seal hulgas peaministrid, riigivanemad jm sarnase funktsiooniga ametinimetused ning eksiilvalitsus) ning valitsusjuhte isikuliselt 31. Lühim valitsemisaeg esimese vabariigi ajal kaks päeva, taasiseseisvunud Eestis pikim Andrus Ansipi üheksa aastat. 

Singapuri riiklikus ülikoolis, mis on samuti maailma tippude seas, õpetatakse MAP valemit igale tudengile. Lee Kuan Yewi järgi nime saanud instituudi dekaan Kishore Mahbubani on andnud julge lubaduse – kui kasutate Singapuri valemit õigesti, siis usub ta, et see töötab mistahes kohas. MAP on lühend meritokraatiast, aususest ning pragmaatilisusest. Kõlab lihtsalt, kuid tegelikkuses tähendab selle teostamine kohati isegi fundamentaalseid muutuseid. 

Meritokraatia on poliitiline filosoofia, mille kohaselt valitakse riiki juhtima oma parimad kodanikud – võidutseb talent. Meritokraatlik lähenemine valib inimesi nende võimete, oskuste ja saavutuste alusel ning paneb nad omavahel võistlema. Päritolu ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust, mis tähendab, et valitsema ei pääseta puhtalt seetõttu, et oled eliitklassi võsuke. Meritokraatlik lähenemine leiab, et iga sündinud laps saab võrdse võimaluse eduks elus ning parteipoliitika tuleb täielikult elimineerida.

Ausus on kõige raskemini saavutatav element. Hea juhtimine Singapuri näitel tähendab halastamatut ausust, nutikust ning kavalust, mis on ka ühiskonda sisse juurutatud. Eesti seisukohast on paslik toonitada vastutuse terminit. Valitsemine peab käima käsikäes aususe ja vastutusega, aga seda ei näe vähemalt Eestis kuskilt paistvat. Pragmaatilisus tähendab aga, et kõiges ei pea ise jalgratast leiutama. Kui midagi on kuskil hästi tehtud, tuleb sellest aru saada, kopeerida ning oma riigile sobilikuks muundada.

Usun, et MAP valem nõuab rakendamist. Eestimaa Edumanifest oleks Singapuri lähenemise kohandatud variant. Kui pisut ajaloost šnitti võtta, siis me võiksime juba sel aastal kokku kutsuda Eestimaa Edukomitee, kes üheskoos looks Edumanifesti. Oodatud on ettevõtjad, haritlased, teadlased, kõik praegused ja endised riigijuhid, aga ka tavakodanikud. Tuleb leida konsensus, kaotada pikaajalise strateegia elluviimise juurest parteipoliitika ning mis peamine – alistada hektilisus.

Kui komitee on manifesti loonud, tuleb kutsuda ellu ka Edukuse Valitsus, mille funktsioon on tagada ning teostada järelevalvet Edumanifestis määratletud eesmärgi elluviimise üle. Edumanifest peaks paika panema ambitsiooni mitte vähemaks kui 25aastaseks perioodiks. Töö säärases organis tähendab inimese jaoks, et tegemist on auväärse elutööga. Meie uue dogma hulka peaks kuuluma ka MAP põhimõtted. 

Uuest manifestist tuleks samavõrd pühalikult lähtuda kui eelmiselgi korral. Loomulikult, plaani elluviimine on ilmselgelt eneseületus – aga vajalik etapp eesti rahva arengus.