Loome stabiilse kasvu mudeli

Kes meist ei sooviks stabiilsust nii töös, investeeringutes kui ka eraelus? Paraku on elu tsükliline, kus headele päevadele järgnevad halvemad ja vastupidi. See, kuidas me raskemate aegadega hakkame saame ning millised on erinevused perioodide vahel, oleneb meie planeerimisoskusest, strateegiast ja nutikusest.

“Ole ahne, kui kõik teised on hirmul, ja ole julge, kui massid on paanikas,” kõlab legendaarse väärtusinvestori Warren Buffeti kuulsamaid ning tõhusamaid investeerimissoovitusi. Meile kellelegi ei meeldi kaotada. Kapitali 50% kaotuse korral tuleb see hiljem algväärtuse taastamiseks kahekordistada! See eeldab täiendavate riskide võtmist, mis ei pruugi garanteerida edu. Toredam ja närve säästvam on stabiilsem ning suurte tagasilöökideta kasv.

 

Eesti väikese ja avatud majanduse käekäik on tugevas korrelatsioonis nii meile oluliste eksporditurgude nõudluse kui ka kapitaliturgudel pakutava raha hinnaga. Pikema kogemusega ettevõtjad mäletavad kindlasti hästi nii 1998. kui ka 2008. aasta vapustusi, käivete drastilist langust, töötajate koondamist ning nukrust ja ängi kasumiaruande alumisel real.

Eesti on nagu kiirkaater, mis headel aegadel jätab suured kalalaevad kajakatelt lohutust otsima ning tormi saabudes põrutab otse madalikul varitseva kivi otsa. Uhket sõiduriista on keeruline ning kallis remontida, kuna meie siseturg on väike ja  vabariigi taasloomisest kogutud kapitali hulk napp.

1998, 2008, 2018 – see jada tekitab minus natuke hirmu ja sisemist ebakindlust. Maailma suurte keskpankade aastatepikkune rahanduspoliitika on finantsturgudel pannud püsti globaalse rokkfestivali, kus pidulisi tuleb üha juurde ning muusika läheb järjest valjemaks. Kui aga ühel hetkel peaks pohmellis trummar oma muusikariista puruks lööma, siis kaasneb sellega kogu ansambli rütmi kiire kadumine, mida ei suuda kaitsta isegi MIFID II.

Eesti majanduses on paar viimast aastat valitsenud  pärituuled. Tööpuudus on rekordmadalal, inimeste sissetulek ja ostujõud on kasvanud. Paratamatult on selline olukord meid uinutanud. Peame pea selge hoidma ning olema valmis tuulte pöördumiseks.

Headel aegadel tuleb koguda reserve! Elementaarne tõde, mida teadsid juba vanad eestlased. Samas vaatab mulle statistikaameti leheküljelt vastu lakooniline teade, mille kohaselt võttis riigikogu vastu 2018. aasta riigieelarve seaduse, mis arvestab Eesti 3,3protsendilise majanduskasvuga ja kavandab eelarve nominaalse miinusega. Prognoositavad kulud ületavad tulusid 272 miljoni euro võrra ja seda tingimustes, kus majandus lisastiimuleid ei vaja.

USA rahanduses hiljuti ohjad haaranud uus keskpanga juht Jerome Powell on asunud sealset rahapoliitikat karmistama. Midagi sarnast võime Euroopalt oodata lähema aasta jooksul. Kallinev raha hakkab survestama ettevõtete investeeringuid, suurendab finantskulusid ning pärsib majanduskasvu tempot. Riigi roll on oma eelarvepoliitika kaudu majandustsüklit tasandada.

Teen ettepaneku luua Eestile stabiilse kasvu mudel, mille eesmärgiks on headel aegadel kogutud varude arvel rasketel perioodidel majandust toetada. Mudeli kohaselt peaksid riigieelarve tegemisel selle tulud ületama kulusid 50% võrra jooksva aasta prognoositava  majanduskasvu numbrist. Selle kohaselt oleks 2018. aasta 10,33miljardilisele tulude reale vastanud kulude real 10,58 miljardi asemel 10,16 miljardit (50% 3,3st protsendilisest majanduskasvust ehk 1,65% 10,33 miljardist summas 170,45 miljonit suunatakse riigi reservfondi). Varudesse minev lõplik summa selgub pärast majandusaasta lõppu. Majanduslanguse korral võivad tulud olla kuludest väiksemad eeldusel, et reservid on piisavad.

Mudel tagab olukorra, kus olenemata riigis valitsevatest poliitilistest tuultest suunatakse alati osa headel aegadel kogutud viljadest riigi varasalve, mida saab rasketel aegadel majanduse elavdamiseks kasutada, tellides erasektorilt töid ning leevendades nii suurenenud tööpuudust ning surve alla sattunud majanduskasvu tempot. Kui erasekor istub kriisi ajal kõik kui üks mees kiige vasakus servas, peab riik kiige tasakaalustamiseks võtma sisse koha selle paremal küljel. Mõistlik on ka sätestada, kui suures ulatuses tohib ühel aastal reserve kasutusse võtta.

Eraisikute kasvanud finantskirjaoskus ja soov ise oma tuleviku heaolu eest vastutus võtta on viimaste aastate Eesti majanduselu üks positiivsemaid nähtusi. Üha suurem hulk inimesi mõistab, et kulud ei saa ületada tulusid ning mõistlik on säästa ja investeerida. Pangast laenu taotledes ei õnnestu pangale mingi nipiga selgeks teha, et te võite mulle laenu anda küll, sest struktuurselt ma olen ju tasakaalus! Riigi puhul on aga majandusloogika äkki justkui pahupidi?

Investeerimisraadio, mitmesugused seminarid ja blogid on igapäevaselt väikeinvestorite mentoriteks. Eesti Pank üritab samuti riigi majandusele mentorina tugikätt pakkuda, aga ikkagi tegid poliitikud ka buumi ajal nominaalselt puudujäägis eelarve. Mis saab siis, kui majandustsükkel pöördub ja meil pole piisavalt reserve? Tõenäoliselt on siis ametis juba teised valitsejad, kes peavad varem tehtud valed majandusotsused veelgi kõrgemate maksudena eraisikutele üle kandma.

Soovin hästi juhitud Eestit ja tarku majandusotsuseid. Stabiilse kasvu mudel on emotsioonitu, rangelt kalkuleeritud ning võimaldab Eestil edukalt ning stabiilselt kasvada ja areneda.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.