„Ei fosforiidile“ on liiga lihtne

Maavarad – kuld, hõbe, nafta – tähendasid minevikus ja tähendavad praegu rikkust. Rahalist rikkust. Kuid võime muuta nende ressursside kasutamine rahva kestvaks heaoluks nõuab kõige hinnalisemat rikkust – tarkust nii teadlaste, ettevõtjate, poliitikute kui ka rahva poolt.

Põlevkiviressurss elektritootmises hääbub. Kuid mitte varu lõppemise pärast, vaid Eesti ja Euroopa valikute tõttu ning katelde aegumise tõttu. 2024. aastal sulgub kolmandik põlevkivi tootmisvõimsusest ja 2030–2035 veel kolmandik. Selleks ajaks peame leidma asendavad võimsused ja lahendused tuhandetele töötajatele Ida-Virumaal. Ilmselt peame leppima ka kõrgema elektri hinnaga. Õlitootmises on põhjust olla optimistlik seni, kuni vedelkütused on peamine transpordikütus maailmas ehk tõenäoliselt veel pool sajandit.

 

Võrreldes Leedu tarbijatega kulutasid Eesti elektritarbijad aastatel 2010–2016 elektri ostmiseks 417 miljonit eurot vähem enamasti tänu põlevkivile. Ida-Virumaa soojatarbijate võit tänu soodsamale soojale on 10 miljonit eurot aastas võrreldes Eesti keskmise soojahinnaga. Eesti valitsus on teeninud põlevkivisektori keskkonnatasudena 10 viimase aastaga 558 miljonit eurot, Eesti Energia dividendidena ja selle tulumaksuna 780 miljonit ning tänu põlevkivitööstusele Kyoto ja Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kaubandusest 461 miljonit eurot. Paraku pole sellest eriti midagi säästetud.

Seega: Ahto Lobjakase ettepanekul luua loodusvarade fond on jumet. Tähelepanu väärib Taani ja Norra võrdlus. Kõik teavad suurt Norra pensionifondi, 250% SKPst, mis toetub naftatuludele ja teenitud intressidele. Kuid vähesed on kuulnud ELi suuruselt teise nafta- ja gaasitootja Taani naftafondist – sest seda ei ole. Taani on kõik oma tulud eelarvega ära kulutanud ning tulevastel põlvedel on õigustatud küsimus oma vanematele: „Kus on raha?“ Paraku on Taanil riigil hoopis võlg 48% SKPst.

Siinkohal väärib rääkimist Kihnu suuruse Nauru ja tema Vaikse ookeani naabri, Kiribati lugu. Mõlemal saarel kaevandati kõvastunud fosforirikast linnusõnnikut, mille varude peatset ammendumist võis ette näha. Mõlemal riigikesel oli oma ressursitulu fond. Nauru fondi suurus tipphetkel oli 1 miljard Austraalia dollarit, Kiribatil 600 miljonit. Nauru investeeris oma vara halvasti, liialt kinnisvarasse ja liigsetesse riigi kuludesse ning tänaseks raha enam pole. Kiribatil on endiselt ligi 600 miljonit dollarit. Nauru oli rumal, Kiribati tark – lihtne nagu muinasjutus.

Lihtne on koonduda loosungite taha „Ei fosforiidile“, „Ei põlevkivile“, „Lõpp looduse rüüstamisele“, enne kui faktid on analüüsitud ja uuringud lõpetatud. Lihtne on kahtlustada, süüdistada, küünitseda. Palju keerulisem on leida lahendusi, mis tuginevad teadmistele, faktidele, kontekstile ning tuginevad õigusele ja õiglusele.

On asju, millele tuleb kõiki asjaolusid arvestades öelda selgelt „ei“, ja asju, mis väärivad tõdemust: „Jah, siis kui…“. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.