Kõik pole bitcoin, mis hiilgab

Eelmisel aastal jõudis krüptomajandus arvutinohikute pimedatest tagatubadest valguse kätte ja inimesteni. Kasutajasõbralikud kauplemiskeskkonnad muutsid krüptorahadega (krüptograafiliste arvutimeetoditega loodud ja plokiahelat kasutavad token'id, coin'id, bitcoini derivatiivid altcoin'id jne) kauplemise imelihtsaks ja seaduslike regulatsioonide puudumise tõttu on peaaegu sama lihtne uue projektiga alustamine.

Projektid vajavad tegutsemiseks raha ning krüptoprojektide seas on levinuimaks rahastamismeetodiks kujunenud ICO (initial coin offering, esmane tokeni-pakkumine) – ühisrahastusmeetod, mille puhul investorite raha vastu vahetatakse projekti tarbeks loodud digitaalseid token’eid. Igasugused lepingulised tingimused on täiesti ICO-põhised. Kui vanade tegijate hinnad on paari viimase kuuga omajagu langenud, siis uute krüptorahade hulk kasvab kiirenevalt.

ICOde kullapalavik

ICO-l on nime sarnasus aktsiate esmase avaliku pakkumisega (IPO – initial public offering), aga sellega sarnasused lõpevad. Kui IPOde käigus müüakse investoritele ühe valitud juriidilise keskkonna siseselt rangelt reguleeritud (omandi)õigust või laenu, siis on investoril vastavalt seadustele põhjendatud ootus oma õiguste kaitsele. Ennast juba varem tõestama pidanud ettevõte saab lisaraha, aga peab alluma enamale regulatsioonile.

Leidub mitmesuguseid määratlusi, aga üldiselt: kui väljaantav krüptoraha ei anna investorile muid õigusi peale võimaluse token'i abil ettevõtte süsteemis toimetada, siis ei liigitata ICO käigus väljaantavaid token'eid väärtpaberiks. See on ICO jaoks kriitilise tähtsusega. Näiteks, finantsinspektsiooni selgitustest võib lugeda, et kui token ei anna omanikule rahalisi õiguseid ja mitte mingisugust tuluootust/hääleõigust emitendis, siis kohalduvad ainult reklaamiseadus ja võlaõigusseadus. Need keelavad investorit teadlikult eksitada ja käsitlevad ICO käigus emiteeritavat krüptoraha ettemaksuna tootele või teenusele.

Seega tekib olukord, kus korraldajad peavad lubama investorile muinasjutulist toodet, millega kaasneb token'i hinna suur kasv ja nõudlus finantsturul, aga regulatsioonile näidatakse omandiõiguse puudumist. Jokk. Sihipäraste õigusteta põhineb investorite ainuke tuluootus token'i kujuneval kauplemisväärtusel. See rajaneb põhiliselt spekulatiivse nõudluse kasvule, sest mingit loomulikku krüptomajandusesisest eksisteerivat nõudlust veel ei ole olemas või on selle ebaproportsionaalselt väikest mõju võimatu tuvastada.

Ohud investoritele

Selline õiguslik ebasümmeetria tähendab, et valdkond on huvitav nii tegelikele entusiastidele kui ka karvastele ja sulelistele. Plokiahelat (plaanida) kasutatavatele ettevõttetele on saanud ICOst esimene finantspeatus. Kõik traditsioonilised rahastamisallikad on ikka olemas. Need samad, millega ülejäänud ettevõtted peavad hakkama saama. Paraku on ICO ka paljude projektide lõpp-peatus, sest esmane raha leidmine kipub ebaproportsionaalselt olema eesmärk iseeneses. Tihti ei takista miski “krüptovisionääre” investorite ettemaksudega jooksu pistmast.

Tõsiseltvõetava statistikaga on veel kehvasti, aga kiired arvutused annavad ilmekaid signaale. Pettusemaiguliste projektide proportsioon võib olla isegi kuni 80% (Satis Group, Bitcoin.com). Oluline on, et see hõlmab nii projekte, mis on turult kaasanud miljoneid eurosid, kui ka neid, kuhu lõpuks huvilisi ei jätkunud. Satis Groupi valimist jõudis vaid 8% token'ite pakkumistest hiljem turule. Arvestada tuleb, et kauplemisturule saamiseks on vaid enamasti vaja mõnele keskkonnale kümnist maksta. Neist vaid umbes pooled (~4%) projektid pole investorisuhtlust katkestanud. Sealt on veel pikk maa toimivate teenuste ja klientide/kasutajateni, kes token'it sihipärases variandis kasutaksid. Investorite ettevaatlikkus on põhjendatud.

Mõttekoht

Eesti on praegu ICOde arvult inimese kohta mõnedel andmetel suisa esikohal (icobench.com), kuid kaasatud raha projekti kohta on keskmisest vähem (icowatchlist.com). See on signaal siinsete projektide suhteliselt kehvast kvaliteedist. Eesti on krüptomajanduses pildil, aga võib-olla valedel põhjustel. ICOde hulga kasv vähendab niigi edukalt rahastatud projektide arvu, nii et kvantiteet ei peaks olema prioriteet. Täielik keeld, nagu Lõuna-Koreas ja Hiinas, pole ka mõistlik, sest valdkond tervikuna areneb ja tekivad suured võitjad. Seadused saavad aga omalt poolt aidata ettevõtjate eraldamist petturitest, et Eestiga seostatavatesse pakkumistesse paigutatud kapital oleks kasutatud targalt ja investorid julgeksid investeerida.

Autor: Tõnis Tasa