Mida ei mäleta, seda pole olnud

Praamiühendus on saarte elanike jaoks eluliselt oluline teema ning seetõttu on ka poliitikud selle ümber lahinguid löönud kogu taasiseseisvumisaja. 2013. aastal räägiti, et praamid tuleb riigi kontrolli alla tuua, sest eraomanik tahab liiga palju raha: Vjatšeslav Leedo praamimonopol saab lõpu, Postimees (28.08.2013). Uue plaani kohaselt pidid riigile kuuluvad praamid olema oluliselt soodsamad: Praamihange pakub 60 miljonit säästu, Äripäev (15.10.14).

Tänavu jaanuaris avaldas ERRi uudisteportaal artikli, millest selgub, et uued praamid ei ole tegelikult midagi odavamaks muutnud. Ikka kasvab iga-aastane dotatsioon praamidele 600 000–700 000 eurot. Investeeringud veel pealekauba. Kui kogu viie aasta tagune praamiliikluse riigistamise kommunikatsioon ehitati üles monopoli murdmisele ja hindade alandamisele, siis nüüd tuleb tõdeda, et seda rauda edasi taguda ei saa. Monopol on meil endiselt ja hinnad tõusevad kah pidevalt.

Õnneks inimesed enam väga palju neist numbritest ja argumentidest ei mäleta. Uued probleemid, ka selle sama praamiühendusega, on peale tulnud. Seega saab nüüd praamidotatsiooniga alustada n-ö puhtalt lehelt. Poliitikutel pole põhjust karta, et 2019. aasta valimistel neile seda kuigi jõuliselt ette heidetakse.

Praamide loos on teinegi mäletamisega seotud episood, mis on palju värskem. Märtsi lõpul jõudsid meediasse Hiiumaa praamiühenduse probleemid, mis on seotud madala veeseisu, Rukki kanali sügavuse ning praamide liiga suure süvisega. Praamiliikluse eest vastutav majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson leidis, et Rukki kanali sügavuse probleemides on süüdi eelmine minister Kristen Michal. Poliitretoorikas on süüdlase leidmine oluline, aga seda eeldusel, et probleemi põletavat aspekti on võimalik üle kanda. Antud juhul see mehhanism aga ei tööta. Enamik auditooriumist ilmselt enam ei mäletagi, millal ja mis minister Michal oli. Tekib hoopis ärritus, sest hiidlased ei taha teada, kellele süü veeretada, vaid tahavad lihtsalt korralikku praamiteenust kodusaare ja mandri vahele.

Michali ründamine andis aga teisigi tagasilööke. Esmalt võimaldas see Michalil sellesse temaatikasse jõuliselt siseneda ja sealt punkte koguda, teiseks varjutas see sõnelemine oluliselt probleemi lahenduskava kommunikatsiooni. Ja muide, üks probleem võib peagi veel tulla. Kui kanali süvendamine jääb augustisse, nagu esialgne plaan oli, ei mäleta paljud inimesed enam madala vee probleemi. Küll aga tajuvad nad siis, et praamiliiklus Hiiumaaga on taas häiritud.

Kui nüüd suurelt üldistada, siis võib öelda, et inimese igapäevatoimetusi mittepuudutav info (seega enamik, mida lehest loetakse, raadiost kuuldakse ja telekast nähakse) unustatakse mõne tunni kuni kolme kuuga. Meil lihtsalt ei ole mõtet oma aju liigse infoga üle koormata. Meelde jäävad asjad, millega meil tekib emotsionaalne side. Aga suurem osa silmast ja kõrvast sisse tuiskavast infost sellist seost ei tekita. Nii testi mõttes võite korra püüda meenutada, mis oli novembris 2017 Eesti meedias kõige suurem skandaal? Loomulikult, Google mäletab, kuid teie ilmselt mitte. Aga jaanuaris 2018? Nojah, las olla.

Seega mäletamine, mälestuste loomine või meenutamine on kõik ka kommunikatsiooni tööriistad. Kui loome teadlikult sõnumeid, mida inimene saab emotsionaalselt enda mällu siduda, siis sellega kaasnev jääb meelde, kõik ülejäänu rändab ajaloo prügikasti. Seejuures on üllatav, et Keskerakond, kes Tallinna linnajuhtimises on seda võtet üsna edukalt kasutanud, ei ole suutnud seda riigi tasandil juurutada. Äkki nad ei mäleta?

Kuidas siis oleks mõistlik mäletamist kasutada. Esmalt muidugi tasuks siduda ennast positiivsete sõnumite ja emotsioonidega. Antud kontekstis näiteks ministri sõnumi fokuseerimisega probleemi lahendamisele. Oma tegevuse rõhutamiseks on abiks kontrasti loomine varasema olukorraga. Tasuks meenutada probleeme ilma neid isikustamata (kehvad laevad, kallis kiluvõileib, madal veetase, pikk ülesõit). Neid probleeme inimesed mäletavad, sest need on emotsioonidega seotud.

Vältida tuleks aga teemasid, milles seda telge ei teki, nagu alguses toodud näide üha kasvavatest dotatsioonidest. Kõige selle juures tasuks aga hoiduda konkreetsete isikute süüdistamisest. Sellega võetakse neilt ära võimalus konkreetselt sekkuda. Tekib n-ö telg, “enne oli halb, nüüd on palju parem” ja selle viimase juures on vaid praeguse lahenduse looja nimi.