Nord Stream on Venemaa mõjutusrelv

Moskvale on energiatarned olnud juba aastakümneid suurimaks välispoliitiliseks mõjutushoovaks ja riigikassa täitmise oluliseks allikaks. Saksamaa ja Soome senised otsused toetada NS2 ehitust on sügav strateegiline valearvestus.

1962. aastal veenis toonane USA president John F. Kennedy Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauerit loobuma naftajuhtme ehitamisest Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse. See oli veel kaugelt enne suuri mänge energiapoliitikas. Juba siis mõisteti Washingtonis, et Euroopa liitlased võivad kergesti sattuda sõltuvusse Kremli meeleheast.

Sama episood kordus kaks kümnendit hiljem. Siis oli Vietnami sõjast ja majanduslikust langusest räsitud Ameerika Ühendriikide sõna nõrgem. Kuigi president Ronald Reagan kehtestas 1981. aasta lõpul Poola sündmuste järel sanktsioonid Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse rajatava esimese gaasijuhtme ehitusel osalevate ettevõtete vastu, õnnestus Moskval ikkagi oma tahtmine läbi suruda.

Nõukogude Liidu lagunemise hetkeks oli Euroopa suurriikide sõltuvus idagaasist juba märkimisväärne. Lääne-Saksamaal oli see 1990. aastal näiteks 34, Itaalial 35, Prantsusmaal 26, Hollandil 11 ja Belgial koguni 40 protsenti.

Praegune olukord Nord Stream’i torujuhtme ehitamisega näitab, et mõningates Euroopa pealinnades justkui tahtlikult eirataks ajaloo õppetunde. Eriti veel viimasest veerandsajandist, kui Venemaa on olnud Lääne mõistes justkui “uus” riik. Isegi “sõbralikel” 1990ndatel aastatel rakendas Venemaa korduvalt energiatarneid eriti oma naabrite suhtes majandusliku ja poliitilise mõjutusrelvana. Suurima surve all oli näiteks Leedu.

Putini ajastu gaasisõjad Gruusia ja Ukraina vastu tõstsid energiajulgeoleku Euroopa Liidus üheks populaarsemaks teemaks, kuid sellest tehtud järeldused ja otsused pole endiselt taganud täit kaitset NS2-le sarnase mõjutusrelva tõrjumiseks. Isegi asjaolu, et Gazprom on Nord Streami juba kasutanud korra (2014/15 talvel vähendati hetkeks tarneid poole võrra) mõjutusrelvana, ei näi häirivat Saksamaa juhtkonda. NS2 valmimise järel tõuseks Saksamaa sõltuvus Vene gaasist juba enam kui kahele kolmandikule.

Euroopa energiadebattides on kulumiseni räägitud energiaimpordi mitmekesistamisest ja eriti gaasiturule uutele allikatele juurdepääsu võimaldamisest. Ometi on praegu olukord, kus Saksamaa ei ole siiani rajanud ühtegi LNG terminali. Tõsi, Elbe jõe suudmesse on nüüd kavandamisel esimese terminali ehitus, et võimaldada lisaks Venemaa ja Norra tarnijatele ka teiste pakkujate ligipääs. Euroopa Liidu kogu põhjaranniku ulatuses Prantsusmaast Leeduni on LNG terminalide võimsus kõigest sama suur kui NS2 maht (umbes 60 miljardit kuupmeetrit aastas).

Kõige kummalisem on aga see, et Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi gaasi siseturu direktiiv ei oma mingit piiravat mõju NS2 ehitamisele. Eesti eesistumise ajal uuriti võimalusi gaasidirektiivi rakendamiseks, kuid Euroopa Liidu Nõukogu õigusteenistus jõudis arvamusele, et see õigusakt reguleerib ainult torujuhtmeid, mis ühendavad kahte liikmesriiki. Jääb mulje, nagu Gazpromi lobitöö on Berliinis ja Brüsselis edu saavutanud.USA president Donald Trump ei ole hoidnud oma arvamust vaka all. Kohtumisel Balti riikide presidentidega tegi ta ajakirjanikele kommentaare jagades karmi märkuse Saksamaa suunas. Trump vihjas, et ajal, kui kaitsekulutused on Saksamaal veidi üle ühe protsendi SKPst, jätkub Berliinil poliitilist tahet panustada NS2 projekti.

Eesti jaoks ilmnebki just siin kõige tõsisem NS2 mõju. Kuna Eesti on juba aastaid tagasi otsustanud distantseeruda Nord Streamist, hinnates seda eeskätt poliitilise projektina, puuduvad meil siin ka vahetud majanduslikud mõjud. Tõsi, asjaolu, et Eestis ei ole suudetud siiani rajada strateegiliselt olulist LNG terminali, surub meid endiselt Gazpromi hinnaalasse. Kuid see on täiesti eraldi teema.

Eestile on tähtis liitlasruumi ühtsus. Trumpi ja Merkeli kehv läbisaamine pole mingil juhul kasulik ei USA ja Saksamaa suhetele ega ka laiemalt ühiseid väärtusi jagavatele liitlastele. NS2 on hea näide, kuidas Venemaa on suutnud lisaks majandusliku sõltuvuse suurendamisele tekitada lääneriikide vahel ka poliitilisi erimeelsusi erimeelsusi. Täpselt sarnaselt, nagu see juhtus 1980-ndate algul. Tuleb meeles pidada, et Venemaa strateegiliseks eesmärgiks on lääneriikide ühtsuse lõhkumine ja seeläbi kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümberkujundamine.

Saksamaa ja Soome hiljutised otsused kinnitavad paraku ka seda, et lääneriikide Venemaa-suunalises heidutuspoliitikas on jätkuvalt sügavad augud. Ühest küljest ollakse solidaarsed brittidega ja saadetakse diplomaatide kattevarjus tegutsenud luurajaid välja. Teisalt aga toidetakse samaaegselt kõige olulisemat Venemaa mõjutushooba.

Eesti peaks sarnaselt mõtlevate riikidega jätkama jõupingutusi, et gaasidirektiivi muudetaks viisil, kus kõikidele kolmandatest riikidest Euroopa Liidu territooriumile sisenevatele torujuhtmetele kohalduks ühenduse energiaõiguse sätted. Parem hilja kui mitte kunagi.