Tõstame õpipoisiõppe au sisse

Räägitakse, et haridus on Eestis heal järjel, kuid kas ikka on? Teadmiste, õppemeetodite, tehnoloogia ja betooni osas küll: koolid on renoveeritud, tänapäevane tehnoloogia ja ka õpetajaskond tugev. Ent puudu tuleb motiveeritud õpilastest. Kutseharidus ei ole populaarne ning üldhariduskoolidest tulnud õpilaste üldteadmised on tihti nõrgad. Samuti ei motiveeri tööturu olukord nõutud teadmisi ja oskusi omandama. Valitseb suhtumine, et kuskil on võimalik ikka tööd saada. 

Õpilasi leida veelgi raskem

Innove õpipoisi projekti kohtumisel väitis kutsekooli esindaja, et koolid on veel raskemas seisus õppurite leidmisega, kui tööandjad töötaja leidmisel, olles sunnitud võtma vastu kõik kandideerijad. Tema toodud näite kohaselt lõpetas õpinguid alustanud 25 õpilasest nominaalajaga kõigest viis ning lisaks viis jäeti kursust kordama. Nõnda oli lõpetanuid vähem kui pool sisseastunutest ning selle tulemuse saavutamiseks ei piisanud nominaalajast! Midagi on väga valesti, aga mis täpsemalt? 

Olen elanud ja töötanud vabatahtlikuna Saksamaal, kus kutsekoole sellisel kujul nagu Eestis ei eksisteerigi. Ent enamikus valdkondades on tööleasumiseks nõutud kutseoskustunnistus. Kuidas siis sakslased kutset omandavad? Need, kes soovivad uues valdkonnas tööle hakata, olgu noored või vanad, peavad leidma endale esmalt tööandja. Seejärel algab aastane või pikem õppetsükkel, mille käigus omandatakse praktilised teadmised ja oskused. Lisaks annab teoreetilised teadmised kas tööandja ise või koostöös mõne koolituskeskusega.

Tööandja suurem roll

Kui algaja töötaja ehk õpipoiss on omandanud nii praktilised kui ka teoreetilised teadmised, antakse talle kutsetunnistus, mis kehtib kõikjal Saksamaal ning mõne valdkonna puhul ka teistes saksakeelsetes riikides. Kutsetunnistusega õpipoiss jääb töökohale ning soovi korral omandab kas kohe või hiljem ka kõrgema kvalifikatsiooni, tehes nõnda karjääri ja tõstes oma elatustaset.

Sellise süsteemi rakendamise puhul on suurem roll tööandjal, kes kutseõppuri tööle võtmisega tagab talle praktikakoha oma firmas. Tööandja roll on suunata ja korrigeerida koolitustellimust luues praktikakohti ja hinnates tulevikuvajadusi. Kutsekoolide ülesanne on tööandjatele pakkuda kompetetsi õpetamise alal, jagada õpipoistele teooriat ja tasanda praktilisi oskusi, et tagada õpipoiste ühtlane tase ja väljaõpe.

Autor: Valev Mägi