Tõstame õpipoisiõppe au sisse
Eestil tasuks kutsehariduses eeskuju võtta Saksamaast, kus rõhk on praktiliste oskuste omandamisel töö käigus, mitte tulutul klassipingi nühkimisel, kirjutab Mägitrepp OÜ tegevdirektor Valev Mägi.
Tööandjate jaoks ei ole uudis, et tööturu olukord on kehv ning hea töötaja leidmine on kui mitte võimatu, siis väga keeruline.
Kvalifitseeritud tööjõuga on olukord veelgi katastroofilisem, seda eriti töötlevas tööstuses, kus lisaks töödistsipliinile on vaja ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Ettevõtjad on olukorras, kus peavad oma nõudmisi tööjõule alandama ja paljudes valdkondades on need juba nii madalad, et tööle võetakse inimene, kes pelgalt kohale ilmub. Samas ei ole enamikul tööandjaist töötaja väljakoolitamiseks piisavat kompetentsi.
Tekib olukord, kus tööandja maksab töötajale kõrgemat töötasu, kui tema kogemused ja ettevalmistus seda väärivad. Samal ajal tunneb töötaja, et on alamakstud, kuna keskmised tasud võivad valdkonna spetsialistidele olla oluliselt kõrgemad. Rahul ei ole keegi, hinnatase on kõrge ning rahvusvaheline konkurentsivõime madal.
Räägitakse, et haridus on Eestis heal järjel, kuid kas ikka on? Teadmiste, õppemeetodite, tehnoloogia ja betooni osas küll: koolid on renoveeritud, tänapäevane tehnoloogia ja ka õpetajaskond tugev. Ent puudu tuleb motiveeritud õpilastest. Kutseharidus ei ole populaarne ning üldhariduskoolidest tulnud õpilaste üldteadmised on tihti nõrgad. Samuti ei motiveeri tööturu olukord nõutud teadmisi ja oskusi omandama. Valitseb suhtumine, et kuskil on võimalik ikka tööd saada.
Õpilasi leida veelgi raskem
Innove õpipoisi projekti kohtumisel väitis kutsekooli esindaja, et koolid on veel raskemas seisus õppurite leidmisega, kui tööandjad töötaja leidmisel, olles sunnitud võtma vastu kõik kandideerijad. Tema toodud näite kohaselt lõpetas õpinguid alustanud 25 õpilasest nominaalajaga kõigest viis ning lisaks viis jäeti kursust kordama. Nõnda oli lõpetanuid vähem kui pool sisseastunutest ning selle tulemuse saavutamiseks ei piisanud nominaalajast! Midagi on väga valesti, aga mis täpsemalt?
Olen elanud ja töötanud vabatahtlikuna Saksamaal, kus kutsekoole sellisel kujul nagu Eestis ei eksisteerigi. Ent enamikus valdkondades on tööleasumiseks nõutud kutseoskustunnistus. Kuidas siis sakslased kutset omandavad? Need, kes soovivad uues valdkonnas tööle hakata, olgu noored või vanad, peavad leidma endale esmalt tööandja. Seejärel algab aastane või pikem õppetsükkel, mille käigus omandatakse praktilised teadmised ja oskused. Lisaks annab teoreetilised teadmised kas tööandja ise või koostöös mõne koolituskeskusega.
Tööandja suurem roll
Kui algaja töötaja ehk õpipoiss on omandanud nii praktilised kui ka teoreetilised teadmised, antakse talle kutsetunnistus, mis kehtib kõikjal Saksamaal ning mõne valdkonna puhul ka teistes saksakeelsetes riikides. Kutsetunnistusega õpipoiss jääb töökohale ning soovi korral omandab kas kohe või hiljem ka kõrgema kvalifikatsiooni, tehes nõnda karjääri ja tõstes oma elatustaset.
Sellise süsteemi rakendamise puhul on suurem roll tööandjal, kes kutseõppuri tööle võtmisega tagab talle praktikakoha oma firmas. Tööandja roll on suunata ja korrigeerida koolitustellimust luues praktikakohti ja hinnates tulevikuvajadusi. Kutsekoolide ülesanne on tööandjatele pakkuda kompetetsi õpetamise alal, jagada õpipoistele teooriat ja tasanda praktilisi oskusi, et tagada õpipoiste ühtlane tase ja väljaõpe.
Autor: Valev Mägi