Jaga lugu:

Milline on meedia lipulaev?

Erik Roose
Erik Roose  Foto: Kairit Leibold/ERR

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeli meediast ja selle rahastamisest rääkiv arvamuslugu (vt “Erameedia on ok, riigimeedia ei ole”, 24. mai 2018 ÄP), vajab olulist täpsustamist, sest selles sisalduv info on ebatäielik ja mõnes osas ka ebatäpne, kirjutab ERRi juht Erik Roose.

Juba pealkiri on eksitav, sest võrdsustab tahtlikult riigiettevõtte ja avalik-õigusliku organisatsiooni. Pole võimalik, et meie ainsa ärilehe peatoimetaja ei suudaks neil kahel vahet teha. Tegu on niisiis lugeja tahtliku eksitamisega, millega püütaksegi tõestada kogu järgnevat juttu.

Aga kuna lugeja erinevalt majandusajakirjanikust ei pruugi alati neil kahel vahet teha, siis eristaksin neid lühidalt. Riigiettevõttel või -asutusel on selge käsuliin ja eraettevõtte omaniku õigustele sarnanev juhtimisloogika. Mõlemal puhul viiakse ellu omaniku tahet ja täidetakse etteantud äri- või tegevusplaani. Kui omaniku plaan muutub, olgu või igal kuul, siis peab juhtkond selle ellu viima või erimeelsuste tõttu uusi väljakutseid otsima. Nii ongi ja pole ka probleemi.

Avalik-õigusliku organisatsiooni vorm täidab hoopis muud ülesannet – olgu see Tartu ülikool, Eesti Rahva Muuseum, kultuurkapital või kaitseliit. Need organisatsioonid adresseerivad kokkuleppeliselt hoopis laiema omanikeringi vajaduste rahuldamist hoopis pikemas ajaperspektiivis kui ärimehe ihaldatud järgmise trofee ambitsioon.

Ärge mõistke mind valesti – eraettevõtlus on igati ok, see on meie riigi majanduse alus ja inimese saavutusvajadus koos rikkamaks saamise ambitsiooniga hädavajalik majandusvedur.

Aga hoiame ikka kotletid ja kärbsed lahus, kui tohib paluda.

ERR ei ole riigiettevõte

Eesti Rahvusringhääling ei ole riigiettevõte, vaid avalik-õiguslik organisatsioon, mis tegutseb eraldi seaduse alusel. Selles seaduses on kõrgeima riigivõimu kandjate esindajate poolt lisaks kõigele muule kirja pandud, et ERR on riigivõimust ja päevapoliitikast sõltumatu ning tema eesmärk on kaasa aidata põhiseaduses sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele.

Esimene tingimus välistab riigiettevõtteks olemise ja teine tingimus eraettevõtte funktsioonid. Pole ju keegi kuulnud, et mõni äriühing oleks oma põhikirja pannud Eesti riigi ülesannete täitmise. Isegi kui selline leiduks, siis ei saa välistada, et seda fakti peaks igaks juhuks kontrollima kaitsepolitseiamet.

Olgem summades täpsed

Teine oluline täpsustus – ma ei tea, kui täpselt majandatakse Äripäeva, aga meie püüame olla rehkendustes täpsed. ERRi summaarne eelarve 2018 aastal on koos investeeringutega 37 120 808 eurot. Aga ei saa muidugi välistada, et pluss-miinus kolm miljonit (ehk siis summana 40 miljonit eurot, nagu väidab Meelis Mandel) mahub ajakirjaniku tavapärase ümarduse piiridesse. Avalik-õiguslik raamatupidamine selliseid ümardamisi ei luba. See tähendab, et me siiski kasutame umbes 10% vähem avalikku raha, kui väidab Äripäev. Aga muidugi, paarist lisamiljonist ära ka ei ütleks. Võtame seda siis seekord erameedia ettepanekuna poliitikutele.

Praegu aga saab maksumaksja iga ERRi panustatud euro eest mitme euro võrra väärtust vastu, sest lisaks kõigile edastatavatele programmidele on rahvusringhääling nii Eestis kui ka paljudes teistes maades ajakirjandusliku kvaliteedistandardi looja. Tänu avalik-õigusliku meedia ärilisest survest vabale tegevusele peab kogu muu meedia pisut enam pingutama ja ühiskond tervikuna võidab.

Veel kord – eraomand ongi hea, aga isegi Ameerika Ühendriikides eksisteerivad kongressi raamatukogu, rahvusmuuseumid ja -galeriid. Rääkimata pikema traditsiooni ja suurema avaliku sektoriga Lääne-Euroopa riikidest.

Vaatame riigiti

Nüüd riikide grupeerimisest. Mandel liigitab elegantse liigutusega Eesti ühte gruppi Venemaa ja Põhja-Koreaga. Liigituse alus jääb paraku ähmaseks. Võib aimata, et selleks on asjaolu, et maksumaksja rahaga tehakse edukat ajakirjandust, sest jõutakse väga suure osani Eesti inimestest – loe: maksumaksjatest.

Tundub, et siia ongi koer maetud – kui ERR oleks pisike nišimeedia, siis tõenäoliselt poleks meid sellesse seltskonda arvatud. Aga võib võtta lahjemat sorti mürki, et siis räägiks Äripäev sellest, et miks kulutada rahva raha asjale, mida tarbib nii vähe inimesi! Mida oligi tarvis tõestada. Sõnastatud probleemiasetus kuulub seetõttu hoopis valdkonda "kas sa oled oma hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud".

Euroopas on kaks riiki (pigem riigikest), kus pole avalik-õiguslikku ringhäälingut – need on Liechtenstein ja Monaco. Kõikjal mujal see eksisteerib, kaasa arvatud San Marino, Vatikan, Andorra ja kõik ülejäänud. Belgias on neid koguni kaks – nii flaamidele kui ka valloonidele. Seega on kõik maksumaksjad ja nende esinduskogud – Rumeeniast Iirimaani, Portugalist Soomeni – leidnud, et rahvusringhäälingul on ühiskonnas oluline roll ning ka meedias on funktsioone, mida vähemalt Euroopa kultuuriruumis ei delegeerita erakapitalile.

Alati võib arutada

Muidugi pole midagi paha selles, et aeg-ajalt diskuteerida ja uuesti mõtestada meie riigi töökorraldust, kultuuri teostamise instrumente ja avaliku sektori ülesehitust. Siiski oleks soliidne jääda seda tehes faktides täpseks, muidu ehitame oma renoveeritud maja vesiliivale.

On märkimisväärne, et just hiljuti viidi rahvahääletusi armastavas Šveitsis läbi referendum, milles pakuti rahvusringhäälingu rahastamise lõpetamist kujul, mis oleks sisuliselt viinud viimase likvideerimiseni.  Seda toetas muuseas ka riigi suurim erakond, kuid – siinkohal lugege ja jätke meelde – 71% elanikest lükkas pakkumise tagasi ja leidis, et algatus, mis kandis nime No Billag, tuleb tagasi lükata. Seega vähemalt Šveitsis arvab rahvas mõnikord teisiti kui poliitikud või erahuvidest lähtuvad huvigrupid.

Olles töötanud 21 aastat erameedias koos sadade fantastiliste ajakirjanike ja meediainimestega, olen neist ikka erakordselt heal arvamusel. Enamgi veel – julgen väita, et lisaks meie tarmukatele ettevõtjatele, tarkadele poliitikutele ja tublidele ametnikele pole Eesti senises edus üldsegi mitte viimasel kohal erameedia roll viimase 25 aasta vältel. Just aus, tõde otsiv ja sõltumatu meedia on üks põhjus, miks me – tõusnuna samadelt stardipakkudelt, kust Gruusia, Moldaavia, Ukraina või Kasahstan – oleme jõudnud tänasesse päeva.

Just sellel ja ka kõigil eeltoodud põhjustel ei saa ma nõustuda Meelis Mandeli liigitusega, et vahet pole, kas Eesti, Põhja-Korea või Venemaa. On ikka küll. Ja niipalju, kui see sõltub rahvusringhäälingust, kavatseme seda vahet ka hoida ja kasvatada. Võimalusel koos erameediaga.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt