Erameedia on ok. Riigimeedia ei ole

Eesti kuulub koos Soome, Venemaa ja Põhja-Koreaga riikide hulka, kus riigimeedia ehk meie puhul maksumaksja rahastatav Eesti Rahvusringhääling on hästi rahastatud ja populaarsemate tele- ja raadiokanalite seas. Tõsi, kuna Soomes rahastab maksumaksja arvestataval määral ka erameediat, meil aga mitte, kuulume riigimeedia rahastamise osas ühte alagruppi Venemaa ja Põhja-Koreaga. BBC pole õige võrdlus, sest seda rahastatakse loamaksuga ja sisuliselt peab ta rahastuse jätkumiseks vaatajanumbrites konkureerima erameediaga.

ERR saab aastas maksumaksjalt 40 miljonit eurot (rõhuv enamik otse riigieelarvest, pluss otseeraldised saatesarjade jm tootmiseks ministeeriumitelt, sihtasutustelt). Seda on suurusjärguna sama palju, kui kulutab sisu tootmiseks kogu Eesti erameedia kokku.

2017. aasta 30. novembri seisuga oli ERRis 715 töötajat (taandatuna täistööajale). Lisaks sellele teeb ERRile töövõtulepingu alusel regulaarselt kaastööd ca 730 koosseisuvälist töötajat. Me räägime peaaegu 1500 inimesest, kes ERRilt tööd saavad. Kui müügipersonal maha võtta, kahvatuvad erameedia töötajate arvud selle arvu kõrval.

Ma ei loodagi, et poliitikud julgevad aastakümnetega välja kujunenud ERRi rahastamisahelat katki lõigata või lõhkuda. Küll aga pean oluliseks, et ühiskonnas ei tekiks arusaama, nagu oleks riigieelarvest rahastatav ERR see puhas ja õige ajakirjandus, aga tellimustest, reklaamirahast ja turumajanduslikust nutikusest end ülal pidav erameedia on midagi räpast ja kaduvat.

Meediaekspert Halliki Harro-Loit kirjutas eelmisel nädalal Postimehes, et ERR jääb ajakirjanikele peaaegu ainsaks töökohaks, ning püsib risk, et varsti pole enam vajalikku hulka professionaalseid ajakirjanikke. Ta tsiteeris üht Ameerika uurijat, kelle teada on kadumas kasumit taotlevatel meediaorganisatsioonidel põhinev vana majandusmudel.

"Meie õnnetus on selles, et ka rahva hulgas kipub sõnal „äri“ või ka „ettevõtlus“ olema kollane maik – kõik müügiks, kõige halvemas mõttes. Mille nimel me sellest kommunismist siis lahti saime, kui kõik äritegevus on saatanast ja oma loomult amoraalne?" küsis Marju Lauristin Äripäeva raadios eelmisel nädalal.

Kinnitan, et kuuldused erameedia surmast on tugevasti liialdatud. Enamgi veel, kui vaadata arenenud demokraatlikke lääneriike, siis ongi erameedia see üks ja õige meediavorm, millel läheb tegelikult taas üsna hästi.

Täpsemalt, tellijate arvud on taas tõusuteel. See on nii maailma üldajakirjanduse lipulaevast The New York Timesist kuni majandusmeedia tähtede Wall Street Journali ja Financial Timesini välja. Äripäevalgi on maksvaid tellijaid, kes tasuvad paarkümmend eurot kuus, ligi 10 000. Aasta tagasi oli number 9000. Veel aasta varem 8500.

Ka Facebooki ning Googlesse suunduvat reklaamiraha osatakse järjest paremini kompenseerida eriprojektide ja sisuturundusega. Korraldatakse üritusi, konverentse, koolitusi (kus tuleb muide samuti konkureerida maksumaksja rahastavatega). Jah, kasumimarginaalid meedias võiksid suuremad olla, kuid erameedia suudab ise hakkama saada.

See tähendab, et suudetakse toota sisu, millest eest inimesed on nõus vabatahtlikult maksma. See ongi turumajandus – inimene teeb ise otsuse, et ostab mingit toodet või teenust. Riigimajandus on see, kui poliitikud võtavad maksumaksjalt raha, et luua sellega ise mingi teenus või toode.

ERR maksab igale tööl käivale maksumaksjale üle 5 euro kuus. Aastas 65 eurot. Ilma, et inimeselt endalt küsitaks. Ilma, et ERR peaks oma vajalikkust tõestama.

Ma ei hakka analüüsima ERRi enda efektiivsust või tema pakutavate toodete mõttekust (huvitav, mis turumajanduslikku hälvet ravib meelelahutusuudiste tootmine või laiemalt üldse online-uudiste pakkumine veebis maksumaksja raha eest?).

Siit oleks üsna lihtsa vaevaga kokku võtta päris palju, et nt seal töötavatele headele inimestele selle võrra rohkem palka maksta. Ja teha seda nii, et Eesti inimesed ei saagi aru, et midagi olulist nende elust kadunud.

Küll aga ei tasu ERRi võtta selle õige ja puhta ajakirjanduse lipulaevana. Müük on täiesti ok, turumajandus niisamuti. Seda ka ajakirjanduses. Halba kaupa ei osteta, kehva tootega surevad välja. Konkurents viib edasi – nagu igas teises valdkonnas.

Lihtsalt ajakirjandusturust on Eestis 50% riigi käes ja ei allu konkurentsireeglitele. Minu meelest ei ole see ok. Ah et vaatan asja liialt enda mätta otsast? Aga kui pool õigusabiturust kuuluks riiklikule advokaadibüroole, kes osutaks „tasuta“ teenust? Või pool pangandusturust, nt Swedbank Eesti oleks riigi oma? Ja nii edasi.

Tundub veider? Minule küll. Munitsipaalmajad meil juba on. Tasuta ühistransporti polnud isegi Nõukogude Liidus. Trend pole ses mõttes julgustav, kuid ärme lootust kaota. Kapitalistlik riigikord on hea, eraomand niisamuti. Ka meedias.