Suvine töökoht võib olla karjääri algus

Iga suve hakul avaldub üks isevärki vastuolu. Noored tahavad vaheajal tööd teha - õpilasmaleva kohad saavad loetud tundidega täis. Samal ajal korraldavad ettevõtjad just puhkuste asendajatele mõeldud värbamiskampaaniaid ja konkureerivad omavahel suvetöötajate pärast.

Nõudlus ja vajadus on mõlemal poolel olemas, aga nende poolte kokkusaamine kipub olema vaevaline. Kaubanduses püüame erialaliidu poolt teineteiseleidmisele noorte ja kaupmeeste vahel kaasa aidata ning kutsume ka riiki appi tulema.

Kaubanduses on sellel suvel vabu töökohti pakkuda enam kui tuhandele noorele. Eesti neli suuremat tööandjat on jaeketid COOP, Maxima, Selver ja Rimi. Nende ettevõtete mitmest tuhandest töötajast vähemalt 85% töötavad kauplustes. Kõik need ketid ootavad suvel poodidesse tööle sadu noori ja seda üle Eesti.

Ka Prisma, R-Kiosk ja Circle K võtavad suvel suure hulga noori tööle. Rõiva-, bürookaupade- ja ehituskaubanduses, kus töötajate arvud väiksemad, on ka vabu ametikohti suvetöölistele vähem.

Suvetöödena on noortele pakkuda eelkõige kauba väljapanekut, klienditeenindust ja tööd laos (vastuvõtt, komplekteerimine jms). Väiksemates kauplustes ja tanklates saab teha väga erinevaid töid, sest igaüks on ühemeheorkester, kui meeskond on pisike. Alkoholi või tubakat müüvates kauplustes saavad kassas tööd vaid täisealised.

Karjäärialased võimalused on kaubanduses head. Maailma suurima ning Eesti teiseks suurema sektorina saab kaubanduses areneda spetsialistiks ja juhiks, sobivate isikuomadustega inimesi edutatakse sageli paari aastaga ning juhtide seas on kaubanduses mehi ja naisi juba täna võrdsel määral. Heaks juhiks on kaubanduses parim kasvada organisatsiooni seest, sest see õpetab äri ja klienti tundma.

Lühiajaliselt on iga suvetöötaja mõte asendada puhkavat tavatöötajat. Aga pikaajaliselt on alati lootus, et noorele organisatsioon meeldib ja ta soovib kooli kõrvalt tööd osa-ajaga jätkata ka sügise saabudes. Kui klapp on vastastikune, järgneb sellele sageli karjäär organisatsiooni siseselt. Või vähemalt võimalus veel paar järgnevatki suve samas kaupluses tööl käia, mis säästab kaupmehele uute inimeste nullist välja õpetamise vajadust.

Nii riigi, tööandjate, lastevanemate kui ka noorte endi huvides on, et noored saaksid juba varakult töökogemuse, mis aitab mõtestatumalt teha hariduse-ja karjäärialaseid valikuid. Nii et noorel, kes töötada tahab, peaks selleks olema ka võimalus. Selge, et alaealiste töötamisel on mõistlikud piirangud vajalikud, kuid kui neid on liiga palju, siis töötatakse ikka, aga „mustalt“ või käsunduslepingu alusel, jäädes nõnda ilma paljudest sotsiaalsetest garantiidest.

Õnneks on riik viimastel aastatel piiranguid ka leevendanud. Siiski on veel mõned sammud, mis muudaks noorte palkamise tööandja jaoks atraktiivsemaks ja võimaldaks töötada soovivatel noortel seda ka teha.

Näiteks tohib koolikohustuslik alaealine (ehk kuni 17aastane) töötada vaid kuni poole koolivaheajast ehk ca 1,5 kuud. Seda perioodi võiks pikendada, eriti arvestades, et väljaõpe ise võib sellest pooleteisest kuust juba pool aega ära võtta. Ka paljud noored ise sooviksid suvel rohkem töötada.

Samuti soovivad paljud noored töötada osalise koormusega. Siin võiks rakendada sotsiaalmaksu erisust ka neile kuni 24aastastele noortele, kes ei ole õpilased või tudengid – et tööandja ei peaks tema palgalt tasuma täismahus sotsiaalmaksu miinimumi. Nii tooksime ehk tööturule tagasi vähemalt osa neist tuhandetest noorest, kes praegu Eestis ei õpi ega tööta.

Kaubandusettevõtete kogemus näitab, et noored teevad tööd hea meelega. Meie sektori tööandjad pööravad noortele töötajatele aina enam tähelepanu, võimaldades paindlikke töögraafikuid ja väljaõpet. Ühest suvisest tööotsast võib saada lihtsalt toreda kogemuse ja uue arvuti või jalgratta raha, kuid siit võib alguse saada ka rahuldust pakkuv karjäär.