Eesti ekspordib 92% siin toodetud elektroonikast. Märkimisväärne on, et olulise panuse sellesse annavad ka tehased, mis asuvad pealinnast hoopis kaugemal.

Nii näiteks on Saaremaal elektroonikatööstus koos seal tegutseva viie elektroonikaettevõttega turismi kõrval tegelikult üheks tähtsamaks tegevusharuks, valmistades kohapeal nii tänavavalgustuse kontrollereid ja juhtimissüsteeme, kaugloetavate elektriarvestite sisu, elektroonikat rahvusvahelistes vetes seilavatele laevadele kui ka põrandakütte termostaate.

Tartumaal Elvas tegutsev elektroonikaettevõte Enics valmistab koguni 1000 erinevat tööstuselektroonika toodet ja on investeerinud eelmisel aastal ettevõtte seadmetesse ning tehase laiendusse 6 miljonit eurot, millele lisandus ka tänavu 3 miljoni euro jagu investeeringuid.

Ida-Virumaalt pärit elektroonikaettevõtted on aga näiteks suutnud paista silma maailmatasemel kõlarite tootmisega, mis on vallutanud nii USA kui ka Aasia turud. Selliseid silmapaistvaid näiteid leidub ka teistes Eesti maakondades.

Kuigi elektroonikatööstuse ülesehitamiseks piisab paljuski pealehakkamisest, on oluline roll ettevõtlust soodustaval keskkonnal.

Mujal maailmas on näiteks tööstusparkide loomine kujunenud eraldi tööstusharuks - vaatame kas või Malaisiat, kus valmistatakse tööstusparkides ette tühjad tehasekarbid, mida iga soovija saab välja rentida.

Eestis on valdkonna tuleviku mõjutamisel oluline roll kohalikel omavalitsustel, kes saavad soodustada või takistada piirkondlikku ettevõtlust. Praegu laekuvad piirkondlike elektroonikatööstuste töötajate maksud kohalikule omavalitsusele, tööstuse enda raha aga riigile - võib-olla peaks ka tööstusest tulev raha otse kohalikku omavalitsusse jõudma. Siis oleks ettevõtetel maakondades positiivsem mõju ning omavalitsustel omakorda huvi nende tegemisi toetada.

Kuigi näiteks kolhoosidest välja kasvanud või välisinvesteeringute abil siia loodud elektroonikatööstustel on mõningane edumaa, pole ka uute piirkondlike elektroonikaettevõtete tekkimine enam liiga keeruline.