Lauri Leppik • 7. november 2018 • 3 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Meie räägime, leedukad teevad ära

Leedus aasta algusest jõustuvad sotsiaalmaksumuudatused on nagu katsepolügoon Eesti maksudebatis kõlanud väidetele ning seetõttu tasub sealsetel tööturuarengutel silma peal hoida, kirjutab Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik.

Lauri Leppik  Foto: Reio Aare

Sel ajal kui Eestis arutletakse sotsiaalmaksu reformimise või ehk koguni selle kaotamise üle, on Leedu parlament jaanipäeva paiku seadustanud ulatusliku tööjõumaksude reformi, mis jõustub 1. jaanuarist 2019. Reform puudutab töötaja ja tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid ning üksikisiku tulumaksu.

Seni on Leedus tööandja sotsiaalkindlustusmakse 30,3% brutopalgast, mis katab pensionikindlustuse (22,3%), tervisekindlustuse ja töövõimetushüvitised (6,6%) ning töötuskindlustuse (1,4%). Lisanduvad veel tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse makse 0,18–1,8%, mis sõltub ettevõtte riskiastmest, ning garantiifondi makse 0,2% ja tööhõivefondi makse 0,5%.

Töötaja omakorda maksab sotsiaalkindlustuseks 9% brutopalgast, millest 6% osa läheb tervisekindlustusele ja 3% pensionikindlustusele. Tööandja ja töötaja summaarne sotsiaalkindlustusmaksete koormus on Leedus seega suuremgi kui Eestis, ühtlasi on töötaja makseosa suurem kui Eestis.

Kohustus palka tõsta

Reformiga jagatakse Leedus sotsiaalkindlustusmaksete koormus tööandja ja töötaja vahel aga ringi nii, et peamiseks maksjaks jääbki töötaja, kelle maksemäär tõuseb 19,5%-le brutopalgast, samas kui tööandja osaks jäävad vaid väiksed maksed (keskmiselt alla 2%) tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusele, garantiifondi ja tööhõivefondi.

Samal ajal kohustatakse tööandjaid tõstma 1. jaanuarist 2019 töötajate palku, nii et kõik brutopalgad korrutatakse läbi 1,289-ga. Tõsi, riik tööandjana teeb seda eelarvest makstavate avaliku sektori palkadega, lootes, et erasektori tööandjad järgivad seadusega pandud ühekordset palga ümberarvestamise kohustust. Lisaks sätestati sotsiaalkindlustusmaksete lagi, nii et makseid ei pea tasuma 2019. aastal 10-kordset keskmist palka – 8900 eurot kuus – ületavalt summalt, kuid 2021. aastaks langeks see piirmäär 4400 eurole kuus.

Teiselt poolt tõstetakse üksikisiku tulumaksu määra 15%-lt 20%-le ning lisatakse kõrgem maksuaste, 27%, 10-kordset keskmist palka ületavatele summadele, kuid muudetakse ka tulumaksuvaba miinimumi arvestust.

Tööandjale nullsumma mäng

Reform on kavandatud nii, et tööandjate jaoks oleks õigupoolest tegemist nullsummamänguga – tööandjate palgakulud ei muutu. Seda muidugi eeldusel, et kõik erasektori tööandjad tulevad selle ühekordse maksubaasi ümbermängimisega kaasa, tõstavad palku ega mõtle välja trikke, et tööandja maksemäära langetamisest saada riigipoolset kingitust.

Kuivõrd tööjõupuudus pitsitab ka Leedut, siis on tööandjatel ilmselt mitmelt poolt tugev surve see ühekordne palgatõus ka reaalselt ellu viia. Sel juhul töötajate netopalk tõuseks tulenevalt brutopalga ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust, seda vaatamata sotsiaalkindlustusmaksete ja tulumaksu määrade tõusule.

Tulemused ennustamatud

Tööandjate vaatenurgast paistaks kogu reform aga esialgu peamiselt optilise efektina – maksemäärad on madalamad, palgad on kõrgemad. Küsimus on aga mõistagi selles, mis hakkab saama edasi – kas ja kuidas see muutuv optika hakkab mõjutama tööturu osaliste edaspidist käitumist.

Meil tasub seetõttu hoida Leedu arengutel silm peal, sest hüppega tundmatusse võtavad leedulased sisuliselt ette eksperimendi, mis aitab kas kinnitada või lükata ümber mitut meil tööjõumaksude reformi debatis kõlanud argumenti. Nii et vaatame, mis katsepolügoonil toimuma hakkab. Enne järelduste tegemist tuleb siiski pisut oodata.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt