26. november • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Kas keskastme juht vastutab äriühingu maksuvõla eest?

Äsja riigikogus vastu võetud maksukorralduse seaduse muudatused võivad panna töötajad kaasvastutavaks äriühingu võla eest, kirjutab advokaadibüroo Eipre & Partnerid vandeadvokaat Terje Eipre.

Terje Eipre
Terje Eipre  Foto: Erakogu

21. novembril kiitis riigikogu heaks maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis sätestab võimaluse nõuda maksuvõlga äriühingu tegelikelt juhtidelt.

Nagu eelnõus on selgitatud, tuleb maksuhalduri praktikas ette, et formaalsed äriregistrisse kantud juhatuse liikmed on varatud, neil ei ole ülevaadet juhitavast ühingust ja neil ei ole ka mingisugust huvi ning võimekust tegeleda juhatuse liikmel lasuva hoolsuskohustuse, sealhulgas maksukohustuse täitmisega, ning on ilmne, et nende roll on täita vaid seadusest tulenevat formaalsust.

Juriidilise isiku seaduslik esindaja peab tagama seadusest tulenevate kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Juhul, kui esindaja on oma tegevusega põhjustanud esindatava maksuvõla, mida esindatav ei ole võimeline tasuma, on seaduse järgi põhjendatud nõuda kohustuse täitmist isikult, kes oli vastutav selle kohustuste täitmise eest, isegi kui ta ei ole kantud juhatuse liikmena äriregistrisse.

Selleks, et maksuhaldur ei saaks liiga usinalt vastutusotsuseid väljastada, on seadusandja selgitanud, et ühingu tegeliku juhi vastutus piiritletakse tahtlikult tekitatud maksuvõlaga.

Üks tehing toob vastutuse

Varem ei olnud maksuhalduril võimalust nõuda sisse maksuvõlga isikult, kes ei ole äriseadustiku mõttes juriidilise isiku seaduslik esindaja, kuid kellel on ühingu üle tegelik mõjuvõim (tegelik juht) ja kes on ühingut täielikult või osaliselt kontrollides teinud ühingu nimel toiminguid või tehinguid, mis on põhjustanud ühingu maksuvõla.

Küsitav on eelnõu säte, mille kohaselt kvalifitseerub tegelikuks juhiks muuhulgas isik, kes kontrollib näiteks üksikut tehingut või konkreetset toimingut. Kuidas seda peaks mõistma ettevõttes olevad ostu-müügijuhid või osakonnajuhid, kelle pädevusse ongi antud üksikute tehingute ja/või konkreetsete toimingute juhtimine? Kas nüüd võib iga äriühingus töötav inimene olla kaasvastutaja maksuvõla eest?

Seaduse muudatustes täpsustatakse, et ühingu tegelik juht on füüsiline isik, kes ei ole samas selle ühingu seaduslik esindaja ehk registrikaardile märgitud juhatuse liige, tegevjuht ega vara valitseja, kuid kellel on kontroll ühingu kohustuste täitmise üle ning kelle tahtlik tegevus põhjustab ühingu maksuvõla. Samuti nähakse ette, et kui tuvastamist on leidnud, et lisaks tegeliku juhi kõrval vastutab ühingu maksuvõla tekkimise eest muu isik, vastutab ka see muu isik tegeliku juhiga solidaarselt.

Eelnõus on selgitatud, et tegeliku juhi tahtlus tähendab, et isik soovib maksuseaduste rikkumist. Seega saab vastutusotsuse adresseerida üksnes neile isikutele, kes on saavutanud tõelise kontrolli mõne maksukorralduse seaduses sätestatud kohustuse täitmise üle, mille tagajärg on selle kohustuse rikkumine tegeliku juhi teadliku ning eesmärgipärase tegevuse tagajärjel.

Tegeliku juhi vastutusele võtmisega soovib seadusandja pürgida ausama konkurentsi ning maksukeskkonna loomise poole. Sihiks on saavutada õiguskindlus ja -selgus, nähes seaduse tasandil ette haldusõigusliku vastutuse isikule, kes tegelikkuses on ühingu maksuvõla põhjustajaks. Eesmärgiks on efektiivsemalt tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist.

Kasu saamist ei pea tõendama

Eelnõus tuuakse esile, et mitmel juhul on osutunud ilmseks, kui tegelik juht tekitab tahtlikult kahju, näiteks suures summas sularaha väljavõtmine enda isiklikuks rikastamiseks, mille seost ettevõtlusega ei ole juhatuse liige osanud põhjendada.

Sellistel juhtumitel on maksuhaldur enamasti pidanud loobuma vastutusotsuse tegemisest, mistõttu on maksuvõlad jäänud sisse nõudmata. Selleks, et kirjeldatud olukordades saaks maksuhaldur tugeva õigusliku aluse vastutusotsuse tegemiseks, näeb kehtestav regulatsioon ette niinimetatud tegeliku võimu elemendi.

Eelnõu kohaselt võib isiklik kasu pettusest olla üks asjaolu, mis kinnitab tegeliku võimu olemasolu ning maksuseadustes ette nähtud kohustuste rikkumist tahtlikult.

Samas on seadusandja asunud seisukohale, et kasu saamise tõendamise kohustust maksuhaldurile ei saa panna. Väidetavalt tooks sellise termini määratlematus kaasa täiendavaid vaidlusi ning seejuures võib kasu kui motiivi tuvastamine maksumenetluses osutuda ülemäära keeruliseks või võimatuks.

Kui seatakse tingimus, et maksuhaldur peab tegeliku juhi vastutusele võtmisel tuvastama tahtluse, siis miks ei pea tahtluse juures maksuhaldur küllaltki olulisi nüansse tõendama? Miks ja kuidas peab süüstatud isik tõendama, et vastutusotsus on vale? Kui palju maksab vaidlus riik vs eraisik? Kas selline kohustuste jaotus on ikka proportsionaalne? Jääb mulje, et muudatused on vajalikud sellepärast, et maksuhaldur ei soovi vastutusotsuseid nõuetekohaselt põhjendada, sealhulgas asjakohaseid tõendeid koguda ning maksuamet peab igal juhul ettevõtja käest vastutusotsuse alusel raha saama.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt