Jaga lugu:

Börsiinvestori mõtteviis ühisrahastuses ei tööta

Kui väärtpaberiturgudel investeerimise korral tuleb eelkõige järgida turgude ja üksikinvesteeringute arengut, siis ühisrahastuse keskmes on võlgnevuste ja portaali riskide minimeerimine, kirjutab investor Aarne Leisalu.

Investor Aarne Leisalu.  Foto: Julia-Maria Linna

Väärtpaberiinvesteeringutele on omased väärtpaberite hinna muutused ja dividend. Need ja teataval määral ka tehingute ja teenustasud, maksud, mingi imeliku LEI-koodi kulud ja muu selline määravad ka investeeringute tootluse. Tehingute ajastamiseks peaks jälgima väärtpaberite likviidust ja tehingute mahtu ning turu ja väärtpaberite hindade volatiilsusust.

Avalikult kaubeldavad väärtpaberid üldjuhul ei pankrotistu ja võlgnevusi ei teki. Kui tekib, siis see on nii investorile kui ka väärtpaberiturule juba paanika. Ühisrahastuses on aga teatav võlgnevuste tase igati tavaline – võiks öelda, et normaalne seisund.

Ühisrahastuse investeerimisideoloogia peaks olema teistsugune ja üldjuhul pole väärtpaberiinvestori loogikaga seal midagi asjalikku peale hakata. Sarnane oleks vaid investeerimisportfelli hajutatuse soovitus. Pole põhjust loota ega oodata, et ühisrahastuses mingigi üksiklaen või investeering ei lähe võlgnevusse ega pankrotistu, mistõttu pole üksikutele võlgnevustele ega ka investeeringutele mõtet olulist tähelepanu pöörata.

Võlgnevusi tasub jälgida

Võlgnevuste määratlemisel on oluline portaali skoorimismudel ja õige tasakaalu leidmine võlgnevuste ning portaali investeeringute taotletava brutotootluse vahel. Investeeringute hajutatuse kõrval on olulised ühisrahastuse garantiid ehk võlas investeeringute kompenseerimine. Mõistlik oleks arvestada juba suhteliselt lühikese ajavahemiku (nt 60 päeva) võlgnevused kahjumisse, kuna nende laekumine tulevikus on väga vaevaline ja sõltub tugevalt portaali haldaja innukusest.

Seega saab ühisrahastuse investeeringu tootlust määratleda eelkõige portaali terviktasemel, milles tuleb arvestada mitte ainult teenitud tulu, vaid ka portaali kulusid, võlgnevusi ja makse. Kuna võlgnevuste tase on üks ühisrahastuse väga oluline tootlust mõjutav tegur, siis tasub hoida eemale portaalidest, mis võlgnevuste kuvamisega väga kitsid on.

Oluline erinevus on ka vahendite likviidsuses – kui väärtpaberitest saab vahendid kätte 3–5 päevaga, siis ühisrahastuses võib selleks minna aastaid. Kuid seda ajavahemikku saab juhtida, määratledes, millise pikkusega investeeringuid lubada. Arvestama peab, et üldjuhul on lühemad investeeringud madalama tootlusega.

Mitmes portaalis on olemas ka järelturu võimalused, mille kaudu saab vahendid varem kätte. Loomulikult tuleb sellel juhul arvestada jällegi märgatavate hinnalangustega ja võlgnevustega investeeringuid üldjuhul müüa ei õnnestu. Samas väärtpaberiinvesteeringute korral võib vahendite vajadus jällegi sattuda langevate turgude ajajärku, kus tuleb väärtpaberid müüa kas oodatust märgatavalt odavamalt või koguni kahjumiga.

Riskid seotud portaali endaga

Ühisrahastuse kõige olulisem risk on seotud ühisrahastusportaali endaga – kui on kosta kuuldusi portaali kehvast majandusseisust, võlgnevuste maht ja investeerimisportfelli olukord halveneb drastiliselt. Pole mingit kindlust, et portaali haldaja kehva majandusseisu tõttu investeeringutest ka midagi kätte saab. Pole ka mingit institutsiooni, kes ühisrahastusportaali tegevuse üle järelevalvet teeks või pettust avastaks.

Paljude väikeste investeeringute tõttu pole ka ratsionaalne sissenõuetega jahmerdada. Ja ega tegelikult saagi, kuna investeeringu teine pool on üldjuhul investorile anonüümne ja portaali haldajalt andmete kättesaamine võib osutuda üpris keerukaks.

Seega tuleb ühisrahastuses arvestada eelkõige portaali enda riskiga. Ja selle mõningakski maandamiseks on ainuvõimalik hajutada oma investeeringud mitme portaali vahel, kaotades mõningal määral üldises tootluses.

Kui eelnevat silmas pidada ja järgida, siis on võimalik saavutada ühisrahastuse investeeringu netotootlus igati võrreldaval tasemel väärtpaberiturgude ajaloolise tootlusega. Kuid selle erinevusega, et realiseerumata portaali riskide puhul on see vähese panustamisega küllaltki stabiilne tootlus. Väärtpaberite puhul on tootluse tagamiseks vaja pidevalt turge jälgida, aeg-ajalt on tootlused märgatavalt kõrgemad, kuid mingil ajal tuleb jällegi märgatavaid kahjumeid kanda.

Aarne on ühisrahastusse investeerinud üle 7 aasta. Keskmine investeeringute aastane netotootlus on umbes 12% aastas.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas