Digirahva identiteet, meie „tarkade kivi“

Eesti on digiriigina tuntud. Müütiliseks muutunud sümbolid-märksõnad, nagu Skype, tiigrihüpe, idufirmad, e-valimised ja e-residendid, kinnitavad, et Eestis on leitud „tarkade kivi“ – digitehnoloogia, mida kasutame oma elu tõhusamaks korraldamiseks. Digiajastu võimalusi võiks aga kasutada veelgi paremini. Räägin suuremast kodanike kaasamisest.

Kakskümmend aastat tagasi võeti Eesti riigis vastu otsus kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) meie riigi ja kodanike hüvanguks. Infoühiskonda hakati looma kõigile Eestimaa elanikele.

Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, muutunud infrastruktuurid, digitaliseerimine ja automatiseerimine võimaldavad teha targemat tööd, targemaid otsuseid. Praeguseks on selge, et tehnoloogia võimalused ongi muutnud seda, kuidas me infot tarbime, jagame, sisu loome, osaleme... Just sõna „osalemine“ on võtmesõna. Veel on liiga palju neid, kes ei osale piisavalt selle ühiskonna elus.

Ometi on digiriigi kodaniku staatus midagi erilist, mis meid ühendada võiks. Olles põgusalt uurinud Benedict Andersoni ja Michael Billigi kujuteldavate kogukondade ning rahvusluse taastootmise käsitlusi, võib tuua paralleele.

Nii nagu rahvusi ja rahvuslikku identiteeti saab luua ja igapäevaste rituaalidega taastoota, nii saab konstrueerida ka digirahva identiteeti.

President Lennart Meri pakkus eestlastele loo pikast seotusest selle maalapiga, meil on sini-must-valge lipp, rituaaliks laulu- ja tantsupidu. Uut digirahva identiteeti aitavad iga päev taastoota värskemad rituaalid: sadade e-teenuste tarbimine läbi müstilise X-tee värava, digiallkirjastamise rutiinid, iga-aastane tulude deklareerimine e-maksuametis. Nende rituaalide täitmine aitab omakorda digiühiskonda hallata.

Praeguses Eestis oleks nagu kaks reaalsust: üks on kujuteldav kogukond pika ja väärika ajalooga Eestist, mille väärtusi, ka eestlaslikku jonni, peame uhkusega säilitama. Uuendustega kaasa minnes ei tohi selle „museaali“ ürgsust rikkuda; teiseks on meie kujutlusse loodud moodne ühiskond, hoopis teistsuguse olemisega eestlased, kõige lahedamad leiutajad ja uuendajad. See teine ehk kuvand digitehnoloogiliselt edukast riigist annab meile konkurentsieelise.

Nii ütles president Kersti Kaljulaid oma esimeses vabariigi aastapäeva kõnes. Moodne eestlus ei tähenda tingimata reaalset seotust Eestiga. Meenutan, et esimese e-residendi sai Eesti 2014. aastal, samal aastal, kui riigikogu võttis vastu kooseluseaduse. Avatus, aga ka nutikas kõrgtehnoloogia kasutamine võimaldab meil saada rahvana suureks arvultki. Tegelikult on huvitav, et globaalse küla ajastul on rahvuslik identiteet ikka veel tähtis.

Kaljulaidi järgi vajab iga inimene riiki, ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Kõik riigid konkureerivad inimeste pärast, geograafiline asukoht ei oma enam tähtsust. Iga inimene saab valida, missuguse riigi väärtused talle sobivad. Seetõttu tuleb Eesti riigi väärtusi veelgi enam esile tõsta, et nii võõrsil elavad eestlased kui ka potentsiaalsed digieestlased selle kujuteldava kogukonnaga end siduda tahaksid.

Meil on kalduvus suhtuda positiivselt kõigesse, mis sobitub meie harjumuspärase individuaalse minapildiga. E-lahendused muudavad elu lihtsamaks ja mugavamaks, nii et digiriik ja digiriigi kodaniku identiteet sobivad meile. Oleme teinud riigina tugevat enesekampaaniat: võõrsil teatakse meid riigina, kus loodi Skype, võime rääkida kübersõjast, meie koolieelikud programmeerivad.

Need lood on muutunud osaks kultuuri ühisalast, rahva identiteedist. Just digirahvaks olemine saab olla uus lugu, mis võib kõnetada lisaks võõrsil elavatele tehno- ja estofiilidele meie siin elavat paljurahvuselist kogukonda.

See, kas meie digiriik on nii võimas, kui eeldame, pole tegelikult nii tähtis kui see, millise tähenduse me digiriigile anname ja kuidas sellest räägime. Ja kui riik on oma väärtusi suutnud hästi turundada, siis võib oletada, et veelgi enam inimesi soovib end samastada selle ühiskonnaga ning rohkem kaasa rääkida.