9 märts 2019

Eesti edukaks: lõpp hea, kõik hea...

Eesti edukuse eeldusteks tuleks võtta kõigi inimeste võrdsus ja meelerahu, kirjutab Tuuli Reinsoo Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud artiklis.

Tuuli Reinsoo  Foto: erakogu

Mis on see edukus? Kes peaks hindama, kui edukad me oleme, ja kas üldse peaks? Niipea, kui mängu tuleb kellegi teise hinnang, lööb enesekindlus kõikuma. On hea, kui see natuke kõigub. Ainult rumal ei kahtle milleski. Kuid liigne sõltuvus teiste arvamusest ei tule kellelegi kasuks, ei riigi ega üksikisiku puhul. Kui oleme sõltuvuses sellest, kuidas me teistele välja paistame, selmet kehtestada ise enda jaoks edukuse kriteeriumid, siis jääme end igavesti alaväärsena tundma. Sõltuvussuhe ei saa kunagi olla edukas. Samuti ei saa edukuse ainus kriteerium olla see, kui rikkad me oleme.

Rohkem kui ühtegi majandusteadlast ja analüütikut usun ma oma 96aastast vanaema, kes ütleb, et elus on siis hästi läinud, kui hing ei muretse. Seega võiks edukust pigem defineerida sisemise meelerahu kui millegi välisena – teadmisena, et sa elad parimat võimalikku elu sinu jaoks parimas võimalikus kohas ning kui see läbi saab, ei kahetse sekunditki sellest.

Eesti peaks olema seda väärt, et kogu oma elu siin veeta. Kas ainult majanduslik edu tagab selle, et iga inimene saaks elada parima võimalikest eludest? Parim võimalik elu ei tähenda, et ma teen kõik, mis heaks arvan, vaid mõtestatust, teadlikkust sellest, miks me üldse elame ja mida endast siia ilma maha jätame. Toon välja tingimused, mis peaksid olema täidetud, et seda eesmärki saavutada.

Võrdsus ennekõike

Kõik on võrdsed, sest kõik inimesed on siin üks kogukond, hoolimata rahvusest, nahavärvist, päritolust, palganumbrist või sellest, kas tema hipsterihabemesse on lilli topitud või mitte. Igaühe sõnadel on sama kaal, kõige väiksemast kõige väärikamani, staatusele ja tuntusele vaatamata.

Ma ei mõtle ainult inimesi. Igal elusolendil, puul, taimel ja putukal siin Eesti pinnal on samasugune õigus eksisteerida. Nii suureneb vastutus iga liigutuse eest, mis selles keskkonnas teeme.

Miks üleüldine võrdsus on vajalik? Meie maailm on selline, et peaksime pigem tegema vähem. Mida enam me teeme ja toodame, seda enam see planeeti kurnab. Taoismis öeldakse: toimi toimimata, tegutse tegutsemata. Kui paljud on läbinud kriisisituatsioonis käitumise õppuse? Kui me oleme kriisis, siis me ei hakka paanikas ringi jooksma, ehitama torne ja raudteesid ning raiskama ressursse, vaid tegutseme kaalutletult ja rahulikult, teeme ainult seda, mida on elu säilitamiseks vaja teha. Viimane ongi meie olulisim ülesanne, mida on lihtsam teostada, kui lähtume kõigi elusolendite võrdsetest õigustest nii antud maalappi kui ka kogu planeeti oma koduks pidada.

Samas ei tohi keegi tunda hirmu tuleviku pärast – puidutööstusettevõtte juht, kes peab inimestele palka maksma, ega külatädi, kelle kultuuriidentiteet põhineb kindlal ajal kindlas seenemetsas käimises. Ka loomad ei tohi tunda hirmu – neid tabab stress, kui kodune territoorium neilt järsku ära võetakse. Hirmu ja stressi tekitamise kohta kasutavad inimesed aga isekeskis sõna terrorism. Hirm tekitab meis sisemise kriisi ja nii võime teineteise ja ümbritseva suhtes käituda julmemalt ja isekamalt, kui see algselt plaanis oli, selmet kultiveerida kaastunnet, avatust ja abivalmidust teiste elusolendite suhtes. Kuid isetu abivalmidus ja kaastunne toob edu, nagu ka hiljutisest hundi päästmise loost näha võib. Õnneks tundub, et heasoovlikkust, siirust ja armastust elu vastu hinnatakse järjest rohkem.

Kliimamuutustele lisaks ähvardab meid liikide massiline väljasuremine, metsade üleraie, pinnase erosioon ja ookeanide hapestumine. Eestile ei saa olla suuremat edu kui olla esimene kõiges, mis on pikas perspektiivis planeedile kasulikum. Mis on olulisem kui puhas õhk, puhas vesi, puhas elukeskkond ning võimalus kogeda elava planeedi tõelist rikkust: elu ennast? Prügi ja plasti probleem on siinjuures üks pisemaid, aga sellegi lahendamine venib kui kaameli tatt. Kõige suurem probleem on ebavajalike asjade tootmine, muu hulgas ühekordsed nõud ja pakendid.

Vähem stressi, rohkem julgust

Kui edukus on meelerahu, siis on meie vaim ja meel kõige A ja O. Pimedal ja külmal maal võib meid endasse haarata nukrus, üksindus, ärevus, hirm, abitus. Vaimne kurnatus ja depressioon pärsivad töövõimet rohkem kui nägemis- ja kuulmisvaegused või digimaailma viimaste trendidega mitte kursis olemine. Uuringute põhjal on kolmandik töötajatest kogenud läbipõlemist, stressi, ärevushäireid ja depressiooni. Üle 10%-l inimestest on esinenud elust loobumise mõtteid. Samal ajal kahaneb töövõimeline elanikkond. Praeguseid tuleb seega eriti hoida. Kõik algab märkamisest. Me kõik saame olla üksteise usaldusisikud. Mõnikord aitab kuulamisest, aga meil on ju nii kiire? Olen tänulik, et üks noor politseinik sügisel võttis aja minu kuulamiseks. Muidu ma võib-olla ei kirjutaks seda lugu.

Alles siis, kui meie keskkond toetab sisemist rahu ja selgust, saame rääkida loovusest ning jälgede jätmisest maailma.

Loovus ei tähenda, et oskad joonistada seda, mida näed, vaid et oskad näha potentsiaali tühjuses. Loovus käib käsikäes julgusega, sest tühjuse ees tunneb inimene alati hirmu – see eelneb ja järgneb eksistentsile. Paljud arvavad, et loomise rõõm on elukutsepõhine. Aga igaühel on õigus alustada laulu. Igaüks tohib maalida fantaasia abil maailma, mida päriselt ei eksisteeri. Mida enam me oskame unistada ja kujutleda, seda rohkem on meis julgust ja elurõõmu, sest saame elada lõpmata hulgas maailmades. Kui praegune pole see, mida ideaalis näeme, võime selle ise luua. Loovus annab meile julguse ja vabaduse, et kohelda iga hetke kui parimat võimalikest, isegi kui meil pole midagi. Õnn on, kui alustad päeva tundega, et kõik on võimalik. Mida veel on vaja, et olla edukas? Ole julge, loov ja hooli ümbritsevast.

Edukus, see on meelerahu hetkel, kui siit lahkume, olles andnud kõik jätmaks endast maha parema maailma kui siia saabudes.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss.

Hetkel kuum