Säästmine vanurite arvel

Melu teise pensionisamba kaitseks vaatab täiesti mööda sellest, kui regressiivse maksumeetmega on tegu ja et tegelikult käib “säästmine” juba aastakümneid praeguste pensionäride arvel.

Kristjan Pruul.  Foto: Andras Kralla

Iga 100 palgaeuro pealt pannakse palgafondist 20 eurot pensioniks ja 13 eurot haigekassale. Neile, kes sündinud pärast 1983. aastat, antakse pensioniks mõeldud eurodest kohe 20 protsenti tagasi, õigemini antakse see edasi pensionifondile, mille ainus eesmärk on teenida endale võimalikult palju tulu. On üldteada, et teises sambas osalejatele on esimesest sambast midagi oodata vähem, aga küsige oma lähedaste käest, kes neist on mõelnud, et nende sotsiaalmaks ei lähegi haigetele ja vanuritele, et kahe pähkli kõrvale sokutas kaval orav talle neli pähklit kõige hallipäisema orava varudest?

See, et viiendik pensioniteks mõeldud rahast on erastatud, tähendab ühtlasi, et pensionisüsteem on alatasa kriisis.

“2019. aastal ületavad riikliku pensionikindlustuse kulud 150 miljoni euro võrra sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast saadavaid tulusid,” seisab riigieelarve seletuskirjas, mis sama käega suunab sotsiaalmaksust 300 miljonit eurot hopsti kuhugi, kus see väidetavalt Eesti kapitaliturgu parandab.

Lähed vanaema juurde, toetad teda 20 euroga, aga tema surub sulle häbelikult neli eurot tagasi: “Pane oma hoiukarpi, ära korraga ära kuluta.” No milleks.

Maksusüsteemi, riigi ega pensionite mõte ei ole “parandada Eesti kapitaliturgu” ega aidata kellelgi “säästa", vaid hoolitseda omade eest. Omade eest hoolitsemisega on meil kehvasti, maksudega on OECD ja teiste ilmatarkade hinnangul kõik okei, aga siiretega inimeste elujärje parandamine palju kehvem.

Lihtsal põhjusel: aastakümneid on sotsiaalhoolekanne kõige varmamalt valmis toetama neid, kel endalgi hästi. Praktiliselt olematu vanemahüvitise lagi, töötukassa, mis maksab rohkem neile, kes rohkem palka saavad, aga hülgab need, kes pikka aega töötud. Ja pensionärid, kelle pensionite arvel nooremad ja tugevamad on endale 4 miljardit kõrvale tõstnud.

Kui Andrus Ansip kurdab, et teise samba lammutamise järel võibki hakata kõrgemat pensioni maksma, siis tegelikult räägib ta ju heast uudisest. Me küll kuuleme iga päev, et ega inimesed vabatahtlikult säästa, aga vabatahtlikult ei võta inimesed pensionikassast raha ka, et enda kontole toppida.

Veel suurem silmamoondus on aga jutt maksukoormuse suurenemisest. Kaob teine sammas, siis hakkame ju täie rauaga sotsiaalmaksu maksma, koormus tõuseb, kus see häbi ots. Keegi ei räägi väiksemast maksukoormusest siis, kui on jutuks pensionikassa puudujääk, probleemid haigekassas. Ei-ei, meie maksukoormus olla juba praegu liiga suur, me ei saa makse tõsta. Ongi liiga suur. Mida väiksem ettevõte, seda kallim on uusi töötajaid palgata, sest tööjõumaksud on kõrged. Aga kui need niigi kõrged on, siis mis häda on sellest kümnendik erastada?

Jaga lugu:
Hetkel kuum