Jaga lugu:

Pensionist. Otsides probleemi põletavale lahendusele

Faktid ja prognoosid ei ole teise pensionisamba puhul prioriteetsed, sest need pigem segavad juba väljamõeldud lahenduse ehk lammutamise elluviimist, kirjutab Tallinna börsi juht Kaarel Ots.

Kaarel Ots  Foto: Liis Treimann

Viimastel kuudel on pensionist räägitud ilmselt rohkem kui mitme aasta peale kokku. Mis on iseenesest hea. Börsijuhina peaksin ilmselt käsi plaksutama idee peale pensioni teine sammas parandamise asemel lammutada (või teha vabatahtlikuks, mida iganes sellega mõeldakse). Miks? Üks lootus selle ettepaneku tegijatel on ju see, et kuna inimesed oskavad raha ise paremini paigutada, siis loogiliselt võttes peaks suur osa tänasest 700 000 pensionikoguja rahast jõudma börsile. See tähendab, et tänasele 30 000 investorile tuleb hea õnne korral enam kui 20kordne lisa.

Kõik ilmselt börsile siiski ei jõua, sest teised uskumused, et pensionisambast vabaneva raha (praeguseks kogunenud keskmiselt ca 10 000 eurot) + 2% palgast saab edukalt investeerida lisaks börsile ka kinnisvarasse, põllumaa, metsa jms soetamiseks. Ühe võimalusena soovitatakse ka laenude tagasimaksmist. Mis sellest, et enamikele ainsate ja pikkade aastatega kogutud säästude arvel. Lõpetuseks, lapsed peavad meid tulevikus üleval – mida rohkem neid on, seda parem elu.

Mulle tundub, et faktid ja tuleviku prognoosimine ja lahenduste pakkumine ei ole selles küsimuses prioriteetne ja pigem segab juba väljamõeldud lahenduse (lammutamise) elluviimist.

Minu küsimus on selle koha pealt kindlasti ebamugav, kuid riskin siiski. Nimelt, kas keegi on mõelnud, mis juhtub siis, kui ülalkirjeldatud hüpoteesid ja lootused mingil põhjusel ei tööta? Kahtlustan, et on mõelnud küll. Samas, kuivõrd siin on näha süsteemse riski võimalust, siis ilmselt on parem sellele mitte mõelda.

Mis riski ma silmas pean? Mis siis, kui pensionikogujad ikkagi ei suuda raha kasvama panna? Või üldse säästa. Või kulub see raha elamiseks lihtsalt ära ja väljateenitud pensioniikka jõudes avastatakse, et raha lihtsalt pole ja leppima peab mikropensioniga. Kuna lammutus-argumendid põhinevad usul, siis võiks seda ka siin kasutada ja proovida prognoosida, kas kirjeldatud kaasus võib kujuneda pigem reegliks kui üksikjuhtumiks.

Kujutame ette olukorda, kus meil on suur hulk rahulolematuid inimesi, kes nõuavad: riik, aita! Neid inimesi võib olla palju, kuna juba ca 15 aasta pärast saavad pooled pensionärid teisest sambast väljamakseid. Ajaga see osakaal kasvab. Ilmselt tundub see piisavalt kauge tulevik, millele praegusetel riigijuhtidel on lihtsam mitte mõelda. Kuid kes iganes 15 või 25 aasta pärast riiki juhib, peab sellise olukorraga arvestama. Mis võiks olla lihtsam, kui sirutada selle lahendamiseks käsi nende kodanike taskusse, kes on sääste kogunud. Uute või kõrgemate maksudega saavad pihta kõik elanikud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum