Ainus reaalne demokraatia
Sõnast „liberaalne“ on moodsas Eesti poliitilises retoorikas saamas sõimusõna. Üht sõna stigmatiseerides pööratakse paratamatult selg ka mõistetele, millele toetudes on Eesti olnud seni palju vabam, õnnelikum ja jõukam oma saatusekaaslastest.
Liberaalne majanduskeskkond. Liberaalne demokraatia. Eesti riigi taastamise juhtohje hoidnud mõtlejad ja mõtestajad, näiteks Lennart Meri, kasutasid neid sõnapaare, nõudes Eestile kodanikuõigusi ja -vabadusi, vaba majandust ja eneseteostust laiemalt, millest olime Nõukogude Liidus ilma jäetud.
Praeguses avalikus ruumis kogeme aga sarnast sildikleepimist nagu on tunda saanud eestimeelsed venekeelsed, keda nende eri põhjustel kibestunud rahvuskaaslased kostitavad solvanguga „integrast“.
Sõna „liberast“ on samuti juba kasutusel, aga esineb ka igasugu muid väänamisi nagu „sõgeliberaal“ (Martin Helme), „väikeliberaalsed jätised“ (Urmas Espenberg), aga ka „libeliberaal“, „libedik“. Liberaalset demokraatiat kirutakse avalikus eetris ja valimiste järel juba igal võimukorrusel. Viimase näitena meenub värske riigikogu spiiker Henn Põlluaas.
Tulevases valitsuses paistab olevat vaid üks minister, kes julgeb veel liberaalsest demokraatiast rääkida ja mõistet ka õigesti sisustada. “Liberaalsest demokraatiast rääkides, siis pole see vasak- ega parempoolne. See on demokraatia, mille subjekt on vaba inimene. See on ainus reaalne demokraatia,” ütles Jüri Luik ERRi intervjuus.