Mina ja Juhan Peegel ehk uduangerjate püügikeeld endiselt jõus

Peegel rääkis õpetliku loo tollase ajakirjanduse lipulaeva Pravda reporterist, kes kirjutas suurejoonelise portreeloo töökangelasest. Lugu algas reportaažlikult: seltsimees X ärkab vara hommikul, riietub, võtab kiire hommikueine ja enne uksest väljumist viskab pilgu peeglisse ning kammib juukseid. Kui üdini positiivne portreelugu lehes ilmus, purskasid seltsimees Xi töökaaslased, sõbrad ja tuttavad naerma – isegi sotsialismi viljastavates tingimustes ei hakka kiilaspeal juuksed kasvama.

Oma lehelugusid kirjutades ei mõtle ma Peegli õpetussõnade peale. Ma järgin neid vaistlikult, need on muutunud iseenesestmõistetavaks. Sest tegu on ju lihtsate soovitustega: kirjuta ka keerulistest asjadest arusaadavalt ja inimlikult, ära pea lugejat rumalaks, suhtu allikatesse lugupidavalt ja austavalt, ära ole ülbe ja ninakas, kontrolli fakte ja loe valmis lugu hoolega üle. Ah jaa, üks Peegli õpetussõna veel, mida tasub samuti alati järgida: hea pealkiri on pool lugu.