21. mai
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Mis saab Eesti võimsaimast maineprojektist?

Kui kontaktid, mida läbi ajaloo mastaapseim Eesti kultuuriekspordi projekt luua aitas, jäävad ripakile, laseme tühja mitu miljonit eurot ja hulga tehtud tööd, kirjutab filmirežissöör ja produtsent Ülo Pikkov.

Ülo Pikkov  Foto: Erakogu

Mitte väga ammu aega tagasi lõppes Eesti Vabariik 100 juubeliaasta ja seda tähistav välisprogramm, mis oli läbi aegade suurim ja mitmekesisem meie kultuuri tutvustus väljaspool Eestit. Tänu sellele jõudsid Eesti kultuuritegijad enam kui 35 riiki ning toimus üle 500 sündmuse.

Välisprogramm tõestas, et Eesti kultuuri on võimalik edukalt eksportida ning maailma väärikamad muuseumid, galeriid ja kontserdisaalid pole sugugi kättesaamatud kaugused - Orsay Muuseum, Washingtoni Rahvusgalerii, Barbicani keskus, Flagey ja Bozari kontserdimajad – kõik on võimalik!

Väärikaid ja värvikaid üritusi oli tõesti palju. Nii leidis aset näiteks Eesti animatsiooni fookusprogramm Jaapanis Hiroshima Animafilmide Festivalil, mis oli seni suurim Eesti filmide esitlus väljaspool kodumaad (ühtekokku tuli näitamisele üle 300 filmi). Märgilisemate ettevõtmistena võib ära märkida ka mitu kunstivaldkonna tippsündmust – Michel Sittowi isikunäitus Washingtonis, Baltimaade sümbolistliku kunsti ühisnäitus Pariisis, Konrad Mägi isikunäitus Roomas jne.

Euroopa Liidu eesistumise ajal oma esimesed välisturneed edukalt läbi viinud Eesti Festivaliorkester jõudis juubeliaastal ühele maailma mainekaimale festivalile BBC Proms. Samal ajal tegutses Euroopa getodes tänavakunstnik Edward von Lõngus.

Eelarve 4 miljonit

Kuidas me saaksime nüüd, kus juubelisündmused ja selle korralduseks eraldatud vahendid on lõppenud, säilitada ning arendada tekkinud kontakte? Kes hakkab tulevikus täitma Eesti kultuuri „kosjasobitaja” rolli, viies meie kultuuri kokku parimate lavade ja esitluspaikadega välismaal?

EV100 juhtrühma liige Tiit Pruuli, kes on tehtud töö eest nüüdseks ka presidendilt auraha välja teeninud, kirjutas 27. septembri Äripäeva artiklis “Kultuur ees, majandus järel”, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust võiks reorganiseerida nõnda, et sealsed toetused rakendataks teenima eelkõige Eesti kultuuriekspordi huve.

Eks selles Pruuli visioonikas artiklis oli omajagu bravuuri, aga samas ka appihüüdu, et juhtida tähelepanu kultuuri rahvusvahelistumise toetamise suurendamise hädavajalikkusele. Euroopa Liidu eesistumise ja EV100 välisprogrammi eelarve riigikantseleis oli veidi üle 4 miljoni euro, mis jagunes koos programmi ettevalmistustega 5 aasta peale.

Lõviosa toetustest maksti kultuurivaldkonna tegijatele välja 2017. ja 2018. aastal, kuid otsused tulid juba varem ja see andis võimaluse suurprojekte koos välispartneritega pikemaajaliselt planeerida. Põhjalik eeltöö ja hästi sissetöötatud kontaktid aitasid välja tulla isegi Brexiti kübaratrikist, kus Eesti eesistumise kultuurisündmused tuli nihutada poolt aastat varasemaks.

Riiklik mainekujundus

Kas ei oleks mõistlik vaadata lõppenud välisprogrammi mitte vaid kui ainukordset juubeliprogrammi osa, vaid kui strateegilist riigi mainekujundusprojekti, mis ennast igati õigustas ning mida tuleks jätkata?

Kultuuri rahvusvahelistumine vajab vahendajaid, professionaalseid turundajaid ja lobiste. Kontaktid ja algatusvõime on selleks hädavajalikud, kuid vajalikud on ka materiaalsed vahendid – ilma toetuseta taandub antud suhtlus suuresti vaid kultuuriinfo vahetuseks. Välisprogramm lõi aktiivse ja algatusvõimelise kultuuriekspordi formaadi, kaasates oma võrgustikku ka erinevad ministeeriumid ning EASi. Nüüd oleks vaja seda taset hoida!

Tänu EV100-le tegid meie filmid, teater, muusika, kujutav kunst ja muudki kultuurivaldkonnad mitmeid rekordeid, olgu selleks siis vaatajate-kuulajate arv või rahvusvaheline tunnustus. Hea ülevaate EV100 välisprogrammi köögipoolest ja soovitusi tulevikuks andis möödunud detsembris filmimuuseumis toimunud konverents „Nähtav ja nähtamatu Eesti”. Ka sealt jäi kõlama murelik mõte, kuidas saaks saavutatut hoida ja sellega edasi minna?

Välispress positiivne

Jätkata Eesti kultuuri toetamist ja levitamist samas mahus kui välisprogramm seda viimaste aastate jooksul tegi, tähendaks umbes ühe miljoni suuruse lisaraha leidmist Eesti kultuuri rahvusvahelistumisele aastas. See ei ole sugugi väike raha, aga seda ei ole ka liiga palju, et see ühele oma kultuurist hoolivale riigile üle jõu käiks. On oluline märkida, et välisprogrammi kuulunud Eesti kultuurisündmuste puhul panustasid välispartnerid veel rohkemgi kui me ise. Need olid tihedas koostöös sündinud projektid.

Eesti kultuuriprodutsendid- ja loojad tõestasid tõsisemalt kui kunagi varem, et nad on rahvusvahelisel tasandil usaldusväärsed partnerid ning et meil on pakkuda erakordset sisu. Ainuüksi välispressi kajastusi vaadates on näha, et Eesti tuntus kasvas märkimisväärselt.

Positiivne kuvand teenib otseselt ka meie väikese riigi julgeoleku huve. Eesti sai juurde palju sõpru. Lähme selles suunas julgelt edasi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum