Jaroslav Tavgen: kuidas ma Clooneyga Helsingis unistusi püüdsin

Niisugustele üritustele minnakse selleks, et murda end välja harjumuspärasest keskkonnast, rebida end paariks päevaks lahti naysayer'ite piiramisrõngast (nii kutsutakse inimesi, kes räägivad, et sul ei õnnestu midagi), vaadata oma äritegevusele veidi teise nurga alt.

Mõned mu selle foorumi vestluskaaslased rääkisid, et teevad endale igal aastal selle ürituse piletiga sünnipäevakingituse. Selgituseks: kõige kallim pakett maksab 3000 eurot, kõige odavama võib saada 900ga, kui tegutseda juba varakult (järgmise foorumi piletite müük algab kohe pärast eelmise lõppu). Leian, et Soomes on piisavalt kõrged palgad, et pea igaüks saaks endale seda piletit lubada, kuid paljudel tekib ikkagi küsimus: mille eest inimesed mitu tuhat eurot välja annavad?

Arvan, et eneseusu, inspiratsiooni, motivatsiooni ja ideede eest. Foorumil osales 7500 inimest. Kõrge piletihind suurendab tugevasti tõenäosust, et pea igaüks, kellega sa vestlema satud, on edukas inimene.

Kui ma valisin huupi ühe laua, et süüa ja “võrgustuda”, osutusid mu juhuslikeks vestluskaaslasteks Ponsse tippjuhid. Ponsse on 50aastase ajalooga metsalangetusseadmeid tootev firma. Oli huvitav kuulata firma kaasasutajast, kes, leidmata normaalseid metsalangetusmasinaid, tegi need ise ja pani sellega aluse ka uuele ettevõttele.

Kuid on aeg liikuda teise laua juurde. Tervist, kallid Pfizeri Soome esindajad! Mul avanes võimalus kuulda teise poole arvamust “neetud täissöönud ravimifirmade” ja üldsuse vahelises igikestavas dialoogis. Tuleb välja, et on probleem: ühiskond vananeb, haigusi muudkui lisandub, ravimifirmad mõtlevad nende vastu välja ravimeid, kuid riikidel (sellistel, nagu Soome!) puudub raha, et neid osta.

Ametnikud survestavad farmatseute: “Laske hindu alla!” Need vastavad: oleme matnud tohutu hulga raha innovatsioonidesse, millest paljud on läbi kukkunud. Lõpuks oleme loonud midagi uut – ja miks me peaksime nüüd sellepärast kahju kannatama, et teil ei ole raha?

Siirdun järgmise laua juurde. Kas näed, Soome kirjanik, kes kirjutab loodusest ja haruldastest loomaliikidest! Temaga me arutasime, kellel on milline “Messi vasak jalg” – tuginedes Marcus Buckinghami kõnele, milles ta maailma parima jalgpalluri näitel rääkis, kui oluline on arendada oma tugevaid külgi, selle asemel, et tegelda oma puudustega.

Üldiselt on nii, et ükskõik, kuhu nina pistad, riskid sattuda mõne huvitava inimese otsa.

Muide, sellisel inimrohkel üritusel erineb networking oluliselt sellest, mis toimub Eesti-sisestel konverentsidel. Rahvast on tohutult, ja kui sa nüüd kontakte ei vaheta, võid olla kindel: sa kohtud oma praeguse vestluskaaslasega esimest ja viimast korda. Nii sain ma ka teada uuest meetodist, millega tüdrukud annavad sellistel üritustel noormeestele korvi. Kui sa üritad kontakte vahetada, kuuled vastuseks: “Noh, me kohtume foorumil homme ju jälle.” Te mõlemad mõistate, et ei kohtu.

Suur osa ettekannetest oli motiveeriva ja inspireeriva iseloomuga. Isegi siis, kui ettekande teemana oli välja kuulutatud “meeskonna juhtimine”, ei olnud selle keskmes mitte numbrid, graafikud, KPI või “kuidas panna neid tohmaneid tegema seda, mida mina tahan”, vaid see, et meeskonnas peab valitsema usaldus, et peab toetama algatuslikkust ja et vigade tegemine ei ole keelatud.

Paljud leidsid, et foorumi parim ettekanne oli Morgan Stanley' pankuri Carla Harrise kõne. Kui kujutada ette, millest üks pankur võib rääkida, tekib teatav kujutluspilt: palju numbreid, graafikuid, kõneleja loeb teksti pominal paberilt maha jne. Kuid mitte antud juhul. Pärast Carla sütitavat esinemist aplodeeris publik püsti seistes. Harris rääkis usaldusest, innovatsioonidest, usust enesesse, meeskonna usaldamisest ja vigade tegemise tähtsusest, näidates, et isegi pankurid oskavad inimesi motiveerida.

Kohvipauside ajal aga kostis kõikjal ainult: “Clooney, Clooney, Clooney, Clooney, Clooney.” Jah, ürituse peamiseks magnetiks tehti kuulus Ameerika näitleja. Mind hämmastab, et niisugused odavad populistlikud trikid panevad inimesi üritusele pileteid ostma, sest sellise suurusega staari kutsumine on samahästi kui tema esinemise läbikukkumise garantii. Ma ei oodanud George Clooney' kõnest midagi, sest kuulasin eelmisel aastal Obamat. USA eelmise presidendi esinemine 2018. aasta Nordic Business Forumil osutus täielikuks fiaskoks: see oli igav, sisutühi ja energeetilise laenguta.

Muide, see ei olnud isegi esinemine, vaid intervjuu. Obama ja Clooney kaliibriga staarid ei vaeva end sellega, et valmistada oma esinemisi ette, sellepärast tuuakse lavale ajakirjanik, kes neid küsitleb. Publikusse niisuguse hoolimatu suhtumise tulemus on see, et inimesed igavlevad ja hiljem arutavad kuluaarides, et intervjuu formaat on konverentsi jaoks sobimatu.

Sellele vaatamata tahan tänada George Clooneyt lause eest: “Ma oleksin eelistanud mitte kogeda neid ebaõnnestumisi, mis mul on olnud, kuid vaid need on võimaldanud mul kujuneda selleks isiksuseks, kes ma praegu olen.”

Meie riigis köitis erilist tähelepanu see hetk, kui Apple'i asutaja Steve Wozniak lausus lavalt sõna “Eesti”. Muide, saal karjus vaimustusest, kui see juhtus – selgus, et foorumile oli tulnud 1500 inimest Baltikumist. Siiski oli meie maa kiitmine tema kõnes kõigest kõrvaline moment – hoopis huvitavam oli kuulata, kuidas ta oma ettevõtet alustas, kuidas ta üritab olla õnnelik ja kuidas Steve Jobs lasi ühe projekti teise järel sellepärast põhja, et ei taibanud arvutitest tuhkagi.

Kuid niisuguste foorumite peamine maiuspala ei seisne minu meelest mitte niivõrd ülemaailmse kaaluga staarides (kuigi Mark Zuckerbergi õe Randi esinemine oli sütitav), vaid hoopis suhteliselt tuntud inimestes psühholoogia vallast. Möödunud aastal näiteks esines Susan Cain, raamatu “Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast” autor, ja Marcus Buckingham, oma annete, mitte aga puuduste kallal töötamise tuntud apologeet. Sel aastal esines Oslos samal foorumil kuulus kirjanik ja ettevõtlusnõustaja Simon Sinek.

Keskne teema, mis läbis peaaegu kõiki ettekandeid, oli innovatsioon. Kõik saavad aru, et selleta on äritegevusel lõpp, ja Kodaki lugu ei pane enam ammu kedagi imestama. Sellepärast kirjutan allpool ühest värskemast loost.

Mulle tundus, et innovatsioonidesse suhtumises sai konsensuslikuks Alex Osterwalderi seisukoht: selleks, et oleks innovatsioone, tuleb investeerida meeskondadesse, mille tegevus ebaõnnestub. Sa ei tea, kes täpselt läbi kukub ja kes edasi liigub, kuid sa pead investeerima, teades ette, et suurem osa projektidest ei jõua kuhugi välja. Inimesed töötavad palju, katsetavad ja kulutavad sinu raha, kuid ei saavuta lõpuks midagi.

Tööskeemi esitleti selliselt: sa investeerid 70sse või 100sse meeskonda. Neist jääb pinnale umbes 30. Sa investeerid neisse veel. Neist meeskondadest jääb pinnale 5–6. Nii saavadki innovatsioonid teoks.

Aga värske lugu on selline (kuulsin seda YouTube'is ühes Sineki intervjuus). 2000. aastate keskpaigas oli firma Blockbuster – videolaenutuse juhtiv ettevõte. Kõik teadsid, et kui tahad filmi vaadata, tuleb minna Blockbusterisse. Kõik said samal ajal ka aru, et tulemas on voogedastusteenused (nagu praegu Netflix, Apple TV jne.), kuid tehnoloogia ei olnud selleks siis veel küps.

Blockbusteri peadirektor küsis mingil ajal juhatuselt luba juurutada ettevõttes voogedastuse mudel. Juhatus seda luba ei andnud. Põhjus oli lihtne: 12% Blockbusteri käibest moodustasid trahvid, mis kasseeriti kassettide ja plaatide mitte õigeaegse tagastamise eest.

Praegu Blockbusteri firmat enam ei ole, voogedastus aga valitseb kogu meelelahutustööstust.