Erik Moora: kui majandus kasvuga inimesteni jõudis, oli planeet juba lõppenud?

Majanduskasv on hädavajalik. Inimkond on sellest kõvasti võitnud. Äärmuslikust vaesusest on tänu sellele välja toodud 140 000 inimest igal päeval viimase 25 aasta jooksul. Just nimelt, igal päeval - puhkepäevad-jõulupühad-ramadaanid sealhulgas. Inimeste elu on läinud järsult paremaks.

Võtame või 30 Eesti vabadusaasta näite: sel ajal oleme kasvatanud oma majandust ligi 25 korda. Väliskaubanduse mahtu samamoodi. Eesti riigieelarve on nominaalselt 70 korda suurem kui aastal 1993. Määratult on paranenud ka Eesti inimeste heaolu.

See on erakordne ja positiivne saavutus, mis majanduskasvuta olnuks võimatu. Keegi ei saa aga tänaseks vaielda, et globaalne kasv on saavutatud keskkonda hävitades.

Mõelgem mõne päeva eest 97aastaseks saanud Sir David Attenborough peale! Ta on oma kaheksal aastakümnel (!) tehtud teletööga toonud meie planeedi suurima varanduse ehk eluslooduse külluse ja rikkuse sadadele miljonitele televaatajatele lähedale. Ning talletanud selle käe- ja paraku ka allakäiku.

Kui ta sündis, elas Maal 2 miljardit inimest, süsihappegaasi oli õhus 300 osakest miljonist ehk vaid pisut üle tööstusajastu eelse keskmise (280 osakest). 70% planeedist oli inimtegevusest mõjutamata, looduslikud süsteemid olid tasakaalus ja toimivad.

Täna elab planeedil 8 miljardit inimest, CO₂ on õhus 425 osakest miljonist ning see näitaja kasvab väga kiiresti, vapustades kliimat. Loomulikku looduskeskkonda on säilinud vähem kui kolmandikul planeedi pinnast.

Tasakaalust väljas elukeskkond