Arvamus: Soome piiramatu palgatõus ajab arstid hulluks!

Tervisekeskusest lahkumise põhjusena tuuakse esile pigem töö pingelisust ja liiga suurt vastutust. Kaadri voolavus on suur, paljud arstide kohad on täitmata. Tervisekeskusesse tööle minnes leiab arst end sageli olukorrast, kus tal pole ühtegi vanemat kolleegi, kellelt nõu küsida, sest ka teised arstid on tulnud tööle alles paar kuud tagasi ja pole uude kohta jõudnud veel täielikult sisse elada. Varsti on aga ka need kolleegid läinud.

Üldarsti teenuse kättesaadavuse eest vastutab Soomes kohalik omavalitsus. Kui tervisekeskuse arstide kohad on täitmata, ei jää omavalitsusel üle muud, kui osta vajalik teenus sisse mõnelt vahendusfirmalt. Nii istutataksegi tervisekeskuse arstikabinetti renditöötaja.  Heal juhul -  või halvimal, kuidas võtta - on selleks sama arst, kes alles hiljuti oma ametikohalt samas tervisekeskuses lahkus. Vahendusfirma jaoks ei ole probleem pakkuda arstile 2-5 korda kõrgemat palka. Muidugi mõista maksab arve lõpuks sundseisu sattunud omavalitsus. 

Renditöötaja staatus on arsti jaoks kaunis mugav. Palk on nö. päris-kohaga töötava arsti omast kordi  suurem, samas tööpinge ja vastutus on oluliselt väiksem: keegi ei saa eeldada põhjaliku raviplaani koostamist või kritiseerida ravi tulemuslikkust, kui sind on palgatud tööle vaid paariks kuuks. Kui patsient peaks kunagi sama murega tagasi tulema, siis selleks ajaks kui ta endale uue aja saab, on arst jõudnud lahkuda uude ajutisse töökohta. Arsti asendavale ajutisele renditöötajale ei kipu ka patsiendid ise oma tõsisemaid hädasid kurtma. Seetõttu pole ime, et arst suudab renditöötajana päevas vastu võtta mitu korda enam patsiente, kui varem samas kohas püsikohal töötades.

Tunnen üht Soomes erinevate rendifirmade kaudu töötavat eesti arsti. Iga kord, kui me kohtume, räägib ta oma järjekordsest uuest töökohast ja palgast, mis on suurem kui eelmises töökohas. Ja iga kord on tal sihikul juba mõni uus rendifirma, kus oleks võimalik veelgi rohkem teenida.

Millestki muust kui palgast ja sellest, et kui saaks ikka veelgi rohkem palka, see inimene juba ammu ei räägi. Ühe erandi ta siiski on teinud -  kurtes, et Aleppas oli lenkkimakkara - odav rõngasvorst - pakkumises, kuid kahjuks ei jõudnud ta päeval tööjuurest ära käia. Õhtuks olid vorstid juba otsas.

Võimalus nõuda oma töö eest piiramatult üha suuremat tasu ei tekita inimeses rahulolu ega tähenda ka automaatselt paremat elukvaliteeti. Sest alati jääb võimalus, et kusagil võiks ju veelgi rohkem teenida. Pidev rahulolematus tekitab stressi ja pidev pingeseisund ja ebakindlus ajab inimese lõpuks hulluks. Kes aga aitaks arste, kui kõik arstid niimoodi ahnuse ja mõttetuse nõiaringi satuvad? Inimese aidake, arstid vajavad abi!