Praokil uksega kinnine Hiina

Hiina rahvusvaheline majanduslik mõju ja liidriks pürgimine tekitab vastuolulisi tundeid ning väljaütlemisi. Pole palju riike, kes võiks endale lubada äraütlemist kaupadest ning soodsatest tootmis- ja tööjõukuludest Hiinas, millele on majanduslanguse tulemusel lisandunud ka suuremahulised investeeringud ja laenud eelkõige eurotsooni ning arenevate majandustega riikidesse. Nii tekitab majanduslikult tugev Hiina läänes vastakaid tundeid ning riikide käitumises kasutatakse topeltstandardeid: retoorikas taunitakse demokraatlike väärtuste mittejärgimist, aga majanduskoostööd peetakse ülioluliseks.

Kui president Hu Jintao 10 aasta eest riigi juhtimise üle võttis, oli Hiina veel suhteliselt väheoluline tegelane maailmamajanduses. Hiina oli midagi müstilist – kinni oma suure müüri taga. Viimase dekaadi jooksul on hiinlased mitmetel aladel erakordselt kiiresti arenenud ja hakanud kaasa rääkima olulistes majanduspoliitilistes küsimustes. Pekingi olümpiamängude korraldamine 2008. aastal andis Hiinale võimaluse näidata oma külalislahkust ning suutlikkust infrastruktuuri kiireks täiustamiseks. Viimastel olümpiamängudel medalite edetabelis teisel kohal lõpetamine tõestas Hiina rahva üldist töökust ja sihikindlust. Oma võimekuse demonstreerimise kõrval väljendab see ka nende siirast soovi oma rahvusvahelist mainet parandada.

Ametlikult jätkab Hiina traditsioonilise poliitilise suunaga, hoides võimalikult madalat profiili ja eitades soovi võtta juhtiv positsioon USA kõrval. Hiina lükkas tagasi USA pakkumise luua “G2”, mis paneks kaks riiki maailma sõlmküsimustes juhtivpositsioonile, tõenäoliselt liiga tugeva poliitilise sekkumise hirmus. Lisaks on Hiina püüdnud Rahvusvahelist Valuutafondi mõjutada, et saada arenevatele majandustele suuremat esindatust, ning tugevdanud sidemeid ja koostööd BRICs majandusliku grupeeringuga.

Hiljutisel APEC kohtumisel Venemaal Vladivostokis kinnitasid kõik pooled pühendumist kaubanduse ja investeeringute soodustamiseks ja liberaliseerimiseks. Hiina välisinvesteeringuid vaadates ei saa välja lugeda kindlasuunalist suurt maailmavallutusplaani, nende investeeringud on globaalselt jaotunud suhteliselt ühenäoliselt, keskendudes oma suurte ressursivajaduste rahuldamisele ning tulles vastu abipalvetele.

Hiina on olnud küllaltki jäik ning isepäine muutuste, eriti riigipiiri suhtes. Samas on põhjust optimismiks eelkõige põlvkonnavahetuse tõttu nüüd, kui ohjade üleandmine on ukse ees.

Kas majanduslik koostöö punase Hiinaga nõuab teatud väärtustest ja põhimõtetest taganemist või on poliitika kõrvaline ning ettevõtte tasandil vähetähtis? Kas Hiina poliitika on see, mis takistab Eesti ettevõtteid tagasi turule sisenemast, või on see kartus suure turu ja võõra kultuuri ees? Hiinas olles on kummaline mõista, kuidas seda riiki ja inimesi väljastpoolt nähakse.

Kuidas aukartus ja ülalt alla vaatamine käib käsikäes. Hiinlased tunduvad vaatavat muud maailma pigem suure huviga, mitte hinnanguliselt. Hiina muutumisel avatumaks ja ka rikkamaks on kasvanud kodanike ja ettevõtete hulk, kes kasutavad kõiki võimalusi, et läänemaailmaga ühel võil teisel moel tutvust teha ning eelkõige osa saada kvaliteetsemast eluviisist. Hiina odavad plagiaattooted ei ole vaid suure rikastumise lootuses toodetud, selle taga on massiline turunõudlus näha välja ja omada läänelikke asju.

Hiinlaste kultuuriruumis pole edasitõukavaks jõuks niivõrd isiklikud sisemised püüdlused, kuivõrd edu kaudu tuua austust oma perele, kollektiivile ja riigile. Kandes läänelikke riideid, sisustades kodusid 90% ulatuses IKEA toodetega (valikute puudumisel), õppides inglise keelt – ja võimalusel välismaal –, püütakse olla tõeliselt osa rahvusvahelisest kultuuriruumist, tunda end võrdväärsena. Hiina ja hiinlased on tõestanud oma kohanemisvõimet tugeva majanduse ja rahvusvahelise eduga. Nad on avanud end mitmetasandilise koostööle ning võtavad ülekaalu tipp­ülikoolides ja teaduskeskustes üle maailma ning rikkamate ettevõtete ja isikute edetabelites.

Kas meie suudame piisavalt kiiresti kohaneda ning rahvusvaheliste arengutega kaasa minna ja mitte vaadata hiinlasi kui odavat tööjõudu kummalise keele ja kultuuriga? Liiga suure rahvastiku ja turuga, et isegi vaevuda üritamast seda mõista või sellega suhteid luua? Hiina kultuur on kollektiivile suunatud kultuur ning endisel Nõukogude Liidu liikmel peaks olema eelis selle mõistmisel ning koostöö arendamisel.

Kui kinnine Hiina on riigina või turuna, on vaatenurga küsimus. Hiina rahvuslik arengu- ja reformiagentuur kinnitas kümned mitmeetapilised arenguprojektid maanteede, sadamate, raudteede ja kanalisatsioonivõrkude loomiseks koguväärtusega umbes 127 miljardit USA dollarit. Jah, Eestisse nad ise ei sõida koostööpartnereid otsima ja kui nende uks võib kinni tunduda, tuleb ainult lähemale tulla ja koputada.