Riskivabade võlakirjade kuldaeg saab läbi

Kriis hävitas usaldust, varasemad enesestmõistetavad hoiukohad sattusid põlu alla. Suurinvestorid pelgasid pankade pankrotte ning põgenesid usaldusväärsete riikide võlakirjadesse, kus säilib vara ka pankade kokkukukkumise korral.

Usaldamatuse levides kuivas ohutute riikide arv kokku ning seda enam tungleti vähestesse allesjäänud võlakirjadesse. Ebanormaalne nõudlus kergitas võlakirjade hinnad rekordkõrgustesse, viies hinnaga pöörvõrdelises seoses olevad võlakirjade tootlused nulli lähedale. Kriisi kulminatsioonis olid võlakirjade hinnad hüpanud sedavõrd kõrgele, et investorid pidid leppima suisa negatiivse tootlusega ehk sisuliselt maksid peale nende raha turvalise hoidmise eest.

Turgude amokijooks võlakirjadesse on vaibunud, hinnad viidud kõrgustesse, kust tavatingimustes enam palju kõrgemale minna ei saa. Oleme võlakirjade tõusutsükli tipus. Surutise taltudes peavad võlakirjade tootlused tõusma ajalooliste keskmiste suunas. Selleks peavad võlakirjade hinnad langema.

Võlakirjade buumi põhjustas kriisist tulenev ebakindlus. Õigupoolest on meil mitu kriisi järjest olnud, USA eluasemelaenukriisist oleme sujuvalt maandunud Euroopa võlakriisi. USA kinnisvaraturg on taastumas, ent Euroopa võlahaigus pole kaugeltki möödas. Siiski on turge rahustanud tõve jõudmine ägedast faasist kroonilisse ning võlakirje soosiv ebakindlus on raugemas.

Kui Euroopa Keskpanga sekkumine võlakirjaturule on olnud hillitsetum, kaudsem ja väiksemate mõjudega, siis USA-s on keskpank – Föderaalreserv (Fed) – oma agressiivsete ostudega intressimääri agaralt alla surunud. Sealne võlakirjaturg on ajalooliselt liikunud selges rütmis, viimati olid võlakirjade hinnad põhjas 1980. aastate alguses, kui kõrge inflatsiooni ohjamiseks viis keskpank intressimäärad järsult üles. Tänaseks on võlakirjade 30-aastane ralli  viinud USA 10-aastase tähtajaga valitsusvõlakirjade hinnad taevastesse kõrgustesse ning toonud seeläbi intressitasemed toonaselt enam kui 15%-lt madalamale kui 2%. Tavatingimustes intressitasemetel langusruumi enam pole ning seeläbi on hindade tõusuruum end ammendanud.

Millal võlakirjade hindade langustsükkel lakkab ning milliseks see kujuneb, on raske ennustada. Põhimõtteliselt võib ootused jagada kaheks.

Intressitasemete mõõduka tõusu korral võtab intressitasemete jõudmine ajalooliste keskmisteni aastaid. Vähese riskiga valitsuse võlakirjadele tähendab see kesist, ent siiski positiivset tootlust.

Kohandumine võib olla ka järsem. Tavapäraselt peegeldab intressimäärade tõus majanduskasvu ning sellega kaasneva inflatsiooni kiirenemise ootust. Ent aja jooksul on võlakirjade roll hinnatõusu baromeetrina vähenenud. Viimastel kümnenditel on finantsinnovatsiooni käigus loodud uusi tooteid, mida investorid kasutavad lühiajaliseks taktikaliseks spekuleerimiseks. See on muutnud võlaturu liikumised heitlikumaks ning ettearvamatumaks. Ühe pikaajalise kaupleja sõnul toimuvad turuliikumised varasema kuue nädala asemel täna 6 päevaga.

Drastiline võlakirjade veresaun toimus 1994. aastal, kui aasta algusest kuni septembrini hüppasid USA 30-a võlakirjade intressitasemed 6,2% pealt 7,5%ni ning kaasnenud hindade langusega pühiti USA võlakirjaturult 600 mld dollarit. Erinevatel põhjustel prantsatasid võlaturud üle maailma, mis omakorda võimendas müügipaanikat. Hinnanguliselt ulatus üleilmne kahju 1,5 triljoni dollarini. Paljud turuosalised olid panustanud vastupidisele liikumisele. „Riskivabade“ võlakirjade aastatootluseks kujunes -3,4%.

Paarikümne aasta taguse šoki kordumine nõuab siiski teatud eeldusi. Eelkõige peaks maailmamajandus näitama selgeid taastumise tunnusmärke, teiseks peaksid keskpangad järsult vähendama või hoopis lõpetama sekkumise võlakirjaturule. Kolmandaks – ja kõige määravamaks – tingimuseks on investorite laiapõhjaline nõudluse kadumine, mis tekitaks müügisurve. Seni on need tingimused täitmata.

Kuigi vähese riskiga võlakirjade helgemad ajad on selleks korraks läbi ja järgmistel aastatel võivad tootlused pettumust valmistada, jäävad valitsusvõlakirjad ettevaatlike investorite pelgupaigaks. Kõrgema tulu nõutajatel tuleb kaaluda teiste varaklasside, eelkõige aktsiate võimalusi, samas unustamata kõrgema riskiga kaasas käivaid ohtusid.