Lustakas kerjus annab õppetunni igale ettevõtjale

Puutusin hiljuti kokku kerjusega, kes annab igale ettevõtlikule inimesele olulise õppetunni, kuidas kliendilt eurod välja meelitada, kirjutab Äripäeva rubriigitoimetuse juht Rivo Sarapik.

Andsin nimelt Tallinna sadamas nn tegutsevale kerjusele H peotäie sente. Tavaliselt ma nii ei tee, sest raha ootajad istuvad nukral ilmel, tihti annetuse pakkujaga suhtlemata ja neile otsa vaatamata.

Sellistele kerjustele raha ulatades vajub selga raske koorem nende nirust olemisest, mitte heameel käe ulatamisest, sest andjal näikse saajast paremini minevat. Vahel näen sellist suhtumist/ootust ka ettevõtjais või näiteks populaarsetes ühisrahastusportaalides nagu Hooandja, kus samuti inimestelt raha küsitakse.

Kerjus H aga erines eelkirjeldatutest. Ta tutvustas end nimeliselt ja oli sadamas lantides valmis suhtlema mitmes keeles, rääkides lustakalt, kuidas ta on x aastat vana, vargile ei taha minna, kuid võib sobivuse korral mind mu metallikoormast vabastada. Mul ei hakanud talle münte ulatades raske tema eeldatavalt kehva saatuse tõttu, vaid hoopis heameel ta rõõmustamise üle. Ta nägi vaeva, müüs või turundas end.

Too situatsioon annab õppetunni ka ettevõtlikule inimesele. Tihti ei sõltu kliendilt raha kättesaamine mitte sellest, mille eest raha küsitakse, vaid kuidas seda tehakse. Näiteks tõestavad erinevad uuringud, et roog mekib palju maitsvamalt, kui sellel on taga lugu. Ehk siis lõunat võib müüa nime all „hakklihakaste kartulipudruga“ või „taluõues vabalt jalutanud, soolast mereõhku nuusutanud ja perenaise paidega üles kasvanud veise soust oma kätega korjatud ja vanaema salaretsepti järgi valmistatud mahetuhlitambiga antiiksel liual“. Esimene täidab lihtsalt kõhu, teine tõmbab käima ka fantaasia ja paneb unistama. Need aga tekitavad teatavasti häid emotsioone.

Või võtke näiteks kõlavate nimedega smuutid, mida müüakse siinmail nii lihtsalt puuviljasmuuti nime all kui ka joojat superkorda tegevate keelekastetena. Esimene kaob teiste samanimeliste halli massi, teine aga jääb meelde. Kuidas lugu ja nimi aitavad palju paremini müüa, kirjutab näiteks pikemalt toitumispsühholoog Brian Wansink raamatus „Arutu söömine“.

Kui tahad kelleltki miskit saada, näiteks Hooandjas toetajaid oma projektile või kliendi eurosid, ei tasu seda küsida etteheitvas toonis. Vormi „endal on nii palju, aga mulle ei anna ikkagi midagi“ asemel tasub annetajat innustada hoopis nii et „meie kunded teavad, mis on hea. Tule ja saa ka sellest osa“. Loo andjas positiivne tunne, sest seda tahaks ta ju veel ja veel kogeda.