29. august 2013
Jaga lugu:

Palkade tõstmiseks ei tohi laenata

Mul on hea meel, et riigivõla suurendamise võimalus on taas saanud teemaks, mille üle arutletakse.  Jürgen Ligil on seda muidugi valus kuulata ja halle juukseid tuleb kindlasti juurde, aga miks ka mitte. Eks ole ju saanud pikalt „õiget“ rida ajada.

Juba valitsuskoalitsiooni vastuvaidlematu toon selles küsimus ärgitab vastuargumente otsima – ja neid on tänaseks Äripäeva veergudel esitatud hulgi. Ligi keeras need kõik absurdiks ja arvas, et hakkaks õige laulma. Asendamatuse tunne on visa taanduma.

Niisiis, diskussioon on igal juhul hea. Aga mind vaevab põhimõtteline küsimus: mis me selle rahaga tegema peaksime? Võlg iseenesest on ju ainult vahend, mitte eesmärk. Saaksime asjale endale palju lähemale siis, kui kõneleksime laenamise asemel riigi vajadusest investeerida. Investeerimisest pole nii kerge abstraktselt rääkida kui laenamise võimalusest või vajadusest, sest küsimus, kuhu investeerida, kipub kohemaid ise peale. Kuni pole mõistlikku ja täpset vastust küsimusele, missugusteks investeeringuteks riik laenuraha kasutama peaks, missugune on neist rahapaigutustest saadav konkreetne kasu (peab olema tingimata rahas mõõdetav) ja missuguse aja jooksul see investeering ennast ära tasub, jääb laenujutt teooriaks. Veetlevaks, kuid siiski teooriaks.

Ühe näitena välja pakutud õpetajate palkade tõstmine laenurahaga on ohtlik tee. Nõus, õpetajate palgad on Eesti riigi häbiplekk. Jah, pole normaalne, et õpetajad (enamikus naised) sõltuvad äraelamise seisukohalt oma kaasadest, või kui normaalse palgaga meest pole, siis tuleb nii enese kui ka laste toitmiseks tööd rabada mitmel kohal. Sõnaga: õpetajate palgad peavad tõusma. Aga mitte laenu arvelt. ÄP peadirektor Igor Rõtov arvutas kokku, et 14 000 õpetaja 1000eurone palgatõus lähemaks viieks aastaks läheks maksma 0,6-0,7 miljardit eurot. Andmata hinnangut, kas see on suur või väike summa, tuleb ikkagi küsida: mis edasi? See palgarahaks minev kulu ei kao edaspidi ju kuhugi.

Palku tõsta saab ainult ettevõtte tootlikkuse ja efektiivsuse suurenemise arvelt. Ja ega see ettevõtjate peades tasapisi, aga kindlalt sugenev arusaamine palgatõusu vajadusest tulene filantroopiasse nakatumisest: see on hädavajadus. Ent ükski ettevõtja ei hakka ometi palkade tõstmiseks laenu võtma, kui just valida pole selle ja pankroti vahel. Järelikult ei peaks seda soovitama ka riigile. Erakonda, mis võtab valimisloosungiks õpetajate palkade tõstmise laenuraha abiga saab  –  ja tulebki – süüdistada ehedas populismis.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum