Vajame nihet ettevõtjate mõtteviisis
Ettevõtja Ülo Pärnits avaldas Äripäevas arvamust, et meie palgakääride vähendamisel Skandinaavia naabritega ei saa loota ettevõtete juhtidele ja omanikele – see peab olema poliitikute ja ametiühingu tähtis ülesanne. Tegemist on mugava mõtteviisiga, mis vajab aga hädasti muutust, et tööjõupuudus ja väljaränne veelgi ei süveneks, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Piret Reiljan.
Selle asemel, et mõelda, kuidas teenida nui neljaks kindel kasumimarginaal, võiks iga ettevõtja mõelda, kuidas nui neljaks tõsta oma ettevõttes palkasid. Paremini tasustatud töötaja loob ettevõttele suuremat väärtust. Kui tööandja selles kahtleb, on ta ilmselt palganud valed inimesed. Lisaks jääb töötajate suurem sissetulek meie majandusse ja hoiab ühe olulise tegurina ettevõtlikumad töötajad kodumaal.
Palgadiskussioon päädib sageli tõdemusega, et palku saab tõsta ainult koos tootlikkuse tõusuga. Vähe on juttu, kuidas tootlikkust iga töötaja puhul hinnata ja seejärel tõsta. Vähe on konkreetsust. Samas on ettevõtjad töötajatelt raskes majandusolukorras oodanud solidaarsust ehk vähendatud sissetuleku juures suuremat pingutust. Seda on soosinud ettevõtjate jõupositsioon. Ent kui ettevõtjatel on hakanud taas paremini minema, siis töötajateni on heaolu kasv jõudnud aeglaselt ehk mitte kuigi solidaarselt.
2010. aastal suurenes Eestis tegutsevate ettevõtete puhaskasum aasta varasemaga võrreldes üle nelja korra, 2011. aastal veel 50 protsenti. Keskmine brutokuupalk kasvas samal ajal vastavalt 1,1 ja 5,9 protsenti. Buumiaja kasumile jäi ettevõtete tulemus 2011. aastal küll veel veerandi võrra alla, kuid august tuldi välja jõuliselt, mis võinuks jõulisemalt kajastuda ka töötajate reaalsissetulekutes.
Juriidiliste isikute tulumaksu laekumine oli mullu buumiaja tasemel, seega võtavad omanikud ettevõtetest raha välja sarnases mahus kui võeti toona. Viimaste aastate väikseim oli see number 2010. aastal, kuid ka siis moodustasid väljavõetud dividendid üle 70% buumiaegsest tasemest. Ettevõtjatel raha oli ja on, tublilt otsitakse uusi investeerimisvõimalusi, kuid eestlaste madalate palkade probleem ja sellega seotud väljaränne lükatakse pigem kellegi teise ebamäärastele õlgadele.
Ettevõtjate suhtumine palka kui tülikasse kulusse, mitte oma töötajatesse tehtavasse investeeringusse, vajab muutust. Nihe mõtteviisis muudab ka ettevõtjate eesmärgi mitmekesisemaks kui pelgalt kasum, ja sunnib otsima uusi lahendusi eesmärgi täitmiseks. Kusjuures, valgus tunneli lõpus on juba aimatav, sest ettevõtjad on hakanud palkadest rääkima. Ja rääkimine on väärt algus.