Maa ja mets teenigu Eesti omanikku

Maa ja metsaga on Eesti rahvast hästi õnnistatud, iga inimese kohta lausa kuninglikult. Inimese kohta on meil parasvöötme parasniisket põldu (mitte igikeltsa, kõrbet ja kaljusid) kolmveerand hektarit (esikoht ELis) ja metsa poole rohkem (kolmas koht).

Samas diskussioon maa ja metsa kuuluvuse üle on Eestis kestnud taasiseseisvumisest alates. Üheksakümnendatel käibisid kõike kurdistavalt loosungid - kapitalil pole rahvust, riik on halb peremees, vabaturg valitsegu, maa vabasse tsiviilkäibesse jne. Palju ei puudunud, et riigimets oleks elektrijaamade ja põlevkiviga tükkis pudukaubana hakkama pandud. Ägedalt peeti sellekohast diskussiooni VIII ja IX riigikogus strateegilise tähtsusega omandi määratlemisel ja välismaalastele kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadust menetledes.

Pärast ühinemist Euroopa Liiduga on maa ost-müük n-ö vabalt üleliiduline. Kolmandate riikide kodanikele on veel piiranguid, samas äriühinguid võib müüa tükkis maaga ähmaselegi kapitalile.

Halvim on seejuures maade ja metsade kokkuost spekulatiivsetel eesmärkidel n-ö euroheina tegemiseks või hilisemaks kallimalt ükskõik kellele müümiseks. Mõistlikkuse, elu- ja looduskeskkonna taluvuse piiri ületavad ka üle 1000 lehmaga, pealegi rahamasinateks mõeldud superfarmid.

Enne ELi saamist turu ühepoolse avatusega karistatud eesti põllumees on praeguseks enamasti kas kadunud või laenuga soetatud tipptehnoloogiaga efektiivne tootja - osaühing või talupere. Hädasid on veel peamiselt kolm: tegijad on vanaks jäänud, võlad on suured, ahvatlus kallilt müüa varjutab muu. Samas on meil toidu- ja bioenergia tootmise perspektiivid head.

WTO süüdimatus ühiskatlas arengumaadesse kanduv materiaalne tootmine sokkidest kuni Volvodeni jätab meile mõistliku tegutsemise korral eeskätt võimaluse hiilata loodusele talutava intensiivsusega põllu-, metsa- ja kalamajandusega ning toidu-, puidu- ja bioenergia tootmisega. Vähemasti seni, kuni meile antakse olla oma tühjeneva territooriumi peremehed.